Kuulasin hoomikul Hagi Šeini juttu Reformiraadiost (so Vikerraadiost). Ta tõi seal huvitavaid võrdlusi, et televisioon pole enam suutnud koondada üle 30% inimeste tähelepanu ühe õhtu jooksul samaks tegevuseks ehk siis telekanali vaatamiseks. Küsis ka teise poole kohta, et millega tegelevad need ülejäänud 70, 60 või 50 protsenti inimestest, kes pole televisiooni lummuses.

Mind ennast huvitab ka aina vähem Eesti telekanalite pakutav valik. See algas juba kümmekond aastat tagasi koos kaabeltelevisiooni ja arvutisse tüünerkaardi paigaldamisega. Pärast seda polnud televiisor enam eraldi ekraan vaid teleprogramm muutus aknakeseks arvuti ekraanil. Mul pole ühtegi allikat oma väitele aga arvan, et arvutiga telekanalite vaatamine on pigem suurenenud. Vastupidine areng, kus televiisorile pannakse sisse võrgukaabel ja näiteks Elioni digiboksi külge saad panna klaviatuuri ja interneti brauseri (ülimalt algeline!) pole kusagile viinud.

Üsna hea selgituse digipöörde kohta andis ka Andres Jõesaar eile delfis avaldatud arvamusloos. Ta toob välja, et signaali digitaliseerimine muutis ka telemaastikku ning need inimeste harjumused ja ootused on muutunud. Muidugi on siin oma osa ka majanduse nõrgal seisul, kus riigis ringleb vähem raha, mille tõttu ettevõtete toodangut ei osteta nii palju ja pole võimalust ka reklaamile kulutamiseks.

Mul tekkis mõte, et eelmise nädala lõpus ilmunud Kanal 2 peadirektor Urmas Oru artikkel vabalevist lahkumise või kaabelfirmadelt tasu saamises võis olla hoopis Starmani huvides. Kui vabalt enam kahte suurimat erakanalit ei näe, siis paljude inimeste ainsaks alternatiiviks jääb Starmani Zoom´iga liitumine, sest kaabeltelevisioon nendeni ei jõua ja ainus teenus ongi läbi õhu levivad kanalid.

Selline muudatus eeldaks inimestelt kaardilugejaga digiboksi olemasolu. Selle seotamine on küll lisakulu aga ikkagi väiksem kui hakata satelliidi tarbeks taldrikut ja sellega kokkukäivat tehnikat ostma.

Vähemalt mina sõnastaksin erakanalite väited küll sedasi, et seadusi tuleb muuta ja kaabeltelevisiooni firmadel hakata vabalevis olevatele erakanalitele maksma VÕI nad sunnivad kümneid tuhandeid digiboksi kasutajaid liituma tasuliste operaatoritega. Ennekõike siis Starmani Zoom-TV teenusega, sest inimeste üleminek või kohanemine selle muutusega oleks kõige väiksem.

Põhjust taoliseks väiteks annab kasvõi Starmani jaoks just mitte kõige paremad ajad. Nad lahkusid börsilt, sest keda ikka huvitaks langev aktsia, millel investorid ei näe perspektiivi. Selle järel pantisid nad 3 miljoni euroga pankadele tagatiseks oma kaubamärgid. Ma pole viimaseid uudiseid lugenud ja ehk on neilt tagatis maha võetud aga juba see märk, et kaubamärgid on antud pankadele tagatiseks, paneb mõtlema selle põhjuste ja selleni viinud olukordade üle.

Erakanalite ähvardus vabalevist lahkumiseks on kõigest viimane sümptom nähtusest, mille võib kokku võtta sõnaga telemasu. See tähendab majandusliku olukorra halvenemist telekanalites.

Meenutame kasvõi seda kui vabalevis oli 7 telekanalit. Üksteise järel lahkusid või kadusi Kalev Sport, TV6 ja Kanal11. Vahepeal tuli tagasi uue nime saanud TTV aga 5 kanalit on ikkagi vähe, et seda nimetada edukaks digipöördeks.

Ilmselt on erakanalitel õigus, et kaablifirmad peaksid neile programmi ehk sisu eest tasuma. See pole argument, et samad kanalid on vabalt saadaval läbi õhu, sest paketitasu pole kliendile selle võrra soodsam. Telekanalite soov loobuda vabalevis olemisest on täiesti mõistetav, sest seal maksavad nad signaali levitamise kulud Levirale aga kaablifirma võrgus levides makstakse hoopis neile iga liituja pealt väike summa.

Ilmselt taandub kogu küsimus sellele, et kas inimesed on valmis oma monofunktsionaalse pildikasti ehk televiisori välja lülitama ja ühendama ennast kaablifirma võrku. Pole siis vahet, kas see tuleb läbi õhu või telefonikaabli kaudu, sest seal olev signaal on nii või teisiti krüpteeritud ja ilma vastavate seadmeteta infole ligipääsu ei saa.

Ajaloo tarbeks olgu jäädvustatud, et debati Kanal2 ja TV3 vabalevist lahkumisest tõstis taaskord ülesse Urmas Oru artikkel 17. mail http://arvamus.postimees.ee/844236/urmas-oru-minister-komaga-kimpus/

Proovisin otsida telekanalite lehtedelt varasemaid saatekavu aga tundub, et kõik on ära korjatud. Kohe pärast saatepäeva möödumist, võtab ka kava.ee selle maha. Mõnda aega säilib see veel arvutisüsteemide vahemälus aga pärast seda ilmselt vaid ajalehtede paberile trükituna raamatukogude riiulites. Mõtlesin, et mis huvi neil võib selleks olla ja arvan, et see peab olema vaatajatele väärate ettekujutuste loomiseks. Mina oleksin küll äärmiselt pettunud kui saaksin kusagilt teada, et sellist filmi on näidatud eelneva 5 aasta jooksul näiteks 8 korda ja nüüd on ta taaskord kavas. Mõtlesin ka ajalehtede peale, mis eelneva põhimõtte kohaselt võiksid artiklitelt eemaldada kuupäevad ja neid täies ulatuses korrata ikka uuesti ja uuesti. Tundub naljakas ja pettusena? Ometigi seda just teevad telekanalid, sest kordavad aina uuesti ja uuesti samu saateid, mida nad näitasid juba aastaid tagasi ja vahepealse aja jooksul on samuti korranud. Televaataja maksab selle eest aga üha uuesti kuutasu või uute seadmete soetamisena. Olen üsna kindel, et valdav enamus praegu eetris olevatest filmidest ja publitsistika saadetest on lindile(faili) jäädvustatud veel sellel ajal kui Eestis polnud digitaalset televisiooni.