Eile tapsid Afganistani okupeerivate jõudude poolel olevad sõdurid vähemalt 3 läänest pärinevat sõjaväelast. See on justkui omade pihta tulistamine, sest relvad neile olid andnud just needsamad riigid, kelle sõdureid nüüd tapetakse. Tundub üsna mõistusevastasena, et demokraatia kaudu vabaks tehtud inimesed võiksid relva suunata selle toojate (oma peremeeste) suunas aga ometigi on see nii läinud.

Afganistan on vallutajate surnuaed. Ühelgi vallutajal pole õnnestunud afgaanide sõjaline alistamine ja riigi okupeerimine. Selle võimatus hakkab kohale jõudma ka praegustele “lääneliku demokraatia” levitajatele.

Praegused sündmused said alguse juba nädalaid tagasi kui ühes sõjaväebaasis märkasid kohalikest inimestest töölised prahti põletades, et hävitamisele olid määratud ka Koraani koopiad. See kutsus esile vihased protestid, mis isegi vaatamata ameeriklaste vabandamisele juhtunu pärast, muutusid aina ägedamaks. Sellele lisandus veel üks USA sõdur, kes tappis tosin rahulikku inimest ja põletas nende surnukehad. Pärast seda ongi tekkinud okupantidele uus oht, sest nende pihta on hakanud tulistama koalitsiooni vägedesse kuuluvad afgaanid. Nüüd pole enam ühtegi turvalist ala, mida annaks betooni ja okastraadiga piirata ning selle taga elada, sest kohalikest inimestest ennast eraldada pole mõeldav.

Hiljutised sündmused saavutavad ilmselt selle, et 2001. aasta oktoobris alustatud sõda jõuab okupantide lahkumiseni pigem varem kui hiljem. Maha jääb midagi Iraagi taolist, kus jätkub pommide plahvatamine ja inimeste ebaturvaline ning vaene elu.

Täna oli ka Iraaki tungimise aastapäev. Seda tähistasid kohalikud inimesed autopommidega. Kui palju oli hukkunuid, ma isegi väga täpselt ei jätnud meelde, sest paarikümne ja poolesaja vahel on neid ikkagi hirmutavalt palju.

Tagantjärgi teame, et Saddam Hussein poodi küll ülesse ja Iraagi nafta langes Lääne firmade kontrolli alla aga riik muutus veelgi ebaturvalisemaks ja suuremaks terrorismi keskuseks kui ta oli olnud diktaatori ajal.

Georg Walker Bush on ka inimeste mälust kadunud. Ta oli ikka üks väga ebaõnnestunud valik presidendi kohale. Temast jäi maha vaid Afganistani ja Iraagi sõja alustamine ning majanduskriis, mis pole tänase päevani läbi saanud, sest põhjused on süsteemsed. Mitte mingi raha hulgaga ei anna õigeks seada seda, mille ebaõnnestumist on aastakümneid ette valmistatud läbi finantsmaailma regulatsioonide kaotamise.

Afganistanis läheb ka okupantidel halvasti. Üks nende sõdur tappis lihtsalt hulga tsiviilisikuid ja vihastas sellega kohalikud elanikud lausa tänavatele protestima. Veel esimestel aastatel taluti taolisi eksitusi üsnagi rahulikult, näiteks pulmapeo pommitamine, kus hukkunuid oli üle poolesaja. Kuid mitte enam, sest liialt palju aastaid on oodatud olude paranemist.

Iraagi sõja tähtsaim tulemus oli seal piirkonnas nõrga riigivormi tekkimine, mis omakorda ohustab terrorismiga naabreid Iraani, Türgit ja Süüriat. Võib vist öelda, et demokraatia, vabaduse ja läänelike eluviiside eksportimine ühte vanimasse tsivilisatsiooni piirkonda ei andnud mitte mingisugust märgatavat tulemust. See oli täielikult vastupidine tulemus ehk blowback (termin luureoperatsiooni ebaõnnestumisest, sest tulemus on oodatule vastupidine).

Eesti võiks arutada iraaklaste ees vabandamise küsimust, sest ka meie osalesime nende kallal invasiooni teostamises, millel lisaks polnud ÜRO selget heakskiitu. Me käitusime kui gängsteri kannupoisid, sest loobusime oma põhimõtetest kampa kuulumise ihaluses.

Täna on rõõmus päev, sest õhus on tunda inimeste soovi oma õiguste eest seista. Kui siiani taluti ära nii palkade kärped, koondamised, uus töölepinguseadus, (käibe)maksude ja aktsiiside tõstmine, tulevase kahe aasta pensioni äravõtmine, siis lõpuks ometigi hakkab kätte jõudma aeg, kus töövõtjad ei soovi taluda riigimeeste valedest otsustest tulenevaid tagajärgi.

Mida see streik muudab? Praktilises elus ilmselt mitte väga palju, sest valitsus ühistransporti ei kasuta ning õpetajate mõju alt on nad vabanenud juba aastakümneid tagasi. Ma pole küll vaadanud, et mitme ministri laps on kooliealine aga oletan, et neid pole väga palju (ilmselt Paet, Pevkur, keegi kolmas). Enamus ministreid on juba sellises vanuses, et lapsed on suureks kasvatatud ja uus nainegi võetud.

Isegi vaatamat streigi vähesele mõjule, toetan seda ettevõtmist täielikult. Täpsemalt saab selle erinevate vormide kohta lugeda http://et.wikipedia.org/wiki/Streik

Eesti inimesed võiksid julgemad olla oma õiguste eest seismisel. Kui igaüks mõtleks, et ma parem olen vait ja vagusi, siis kokkuvõttes halveneb kõigi olukord, sest pidevalt keeratakse ahelaid aina rohkem koomale. Muidugi on võimalus, et ka seekordsed eestvedajad saavad lähiajal vaigistatud aga ühest sädemest saab süüdata suure leegi ja mulle tundub, et ühiskonnas on kuiva materjali väga palju (õpetajad, tudengid, töövõtjad laiemalt), keda on viimastel aastatel nöögitud.

Lõpetuseks ka info, et TTV teeb kell 12 mingi saate sellel teemal.