Mind ennast huvitab ka aina vähem Eesti telekanalite pakutav valik. See algas juba kümmekond aastat tagasi koos kaabeltelevisiooni ja arvutisse tüünerkaardi paigaldamisega. Pärast seda polnud televiisor enam eraldi ekraan vaid teleprogramm muutus aknakeseks arvuti ekraanil. Mul pole ühtegi allikat oma väitele aga arvan, et arvutiga telekanalite vaatamine on pigem suurenenud. Vastupidine areng, kus televiisorile pannakse sisse võrgukaabel ja näiteks Elioni digiboksi külge saad panna klaviatuuri ja interneti brauseri (ülimalt algeline!) pole kusagile viinud.

Üsna hea selgituse digipöörde kohta andis ka Andres Jõesaar eile delfis avaldatud arvamusloos. Ta toob välja, et signaali digitaliseerimine muutis ka telemaastikku ning need inimeste harjumused ja ootused on muutunud. Muidugi on siin oma osa ka majanduse nõrgal seisul, kus riigis ringleb vähem raha, mille tõttu ettevõtete toodangut ei osteta nii palju ja pole võimalust ka reklaamile kulutamiseks.

Facebooki aktsial ei ole USA börsil seni kuigi hästi läinud, teisel kauplemispäeval kukkus aktsia hind 11 protsenti ning kolmandal veel 9 protsenti.

Mul on kurb tunnistada, et minu esmaspäeval kirjutatud tekst on tõeks saamas. Loodan, et seda ei tõlgendata halbade uudiste üle rõõmustamisena. Lihtsalt proovisin säilitada sidet reaalse eluga ning mitte sattuda vasikavaimustusse uue aktsia börsile tulemisest.

See nädal tõi ka teated, et firma vastu esitati kohtusse hagi. Investorid väitsid, et aktsia kasumi väljavaated olid liialdatud ning tegelikku infot anti vaid vähestele suurinvestoritele.

Kuulasin õhtul ärikanalit ja seal oli üks esinaja veendunud, et Facebooki aktsia põhjendatud hind on vaid 29 dollarit. Ta soovitas isegi aktsia lühikeseks müüa ehk siis laenata praegu aktsiaid müümiseks ning hiljem osta need tagasi ja loota, et selleks ajaks on hind alanenud.

Ta pakkus ka aktsia dividendideks 55 ja 75 senti vastavalt käesoleva ja järgmise aasta kohta.

Minul õnneks aktsiaid ei ole ja võin arvamust avaldada ilma isiklikus rahakotis mõju tundmata. Kaudselt on muidugi mõju olemas, sest kunagi ei tea, milline pank või fond ostab millise firma aktsiaid ja millal need ülehinnatud väärtuse pealt alla kukuvad, tuues kaasa ahela järgmistes osades probleemid.

Minu jaoks oli lahenduseks saata modereerimisele ehk avaldamise järjekorda järgnev nimekiri märksõnadest.

there
what
how
read
more
beauty
found
know
life
earne
thank
great

Nimekiri pole täielik aga annab aimu. Need on inglise keeles üsnagi sagedased sõnad rämpsu postitajate sissekannetes ning nende abil filtrisse kinni jäänud kommentaare on hiljem lihtne vaid paari klikiga kustutada. WordPressil on üks plugin, mis laseb kõik ootel oleva lihtsalt kustutada.

Taolise sammu pidin astuama, sest leidsin ühelt oma lehelt umbes 47 tuhat heaks kiidetud kommentaari, mis moodustasid suurusjärgus 2700 lehekülge halduse paneelil. Otsisin küll vahendit, et saaksin neid kuidagi rämpsuks teha aga vähemalt 4 proovitud pluginat ei toiminud juba avaldatud kommentaaride järelkustutuseks. Nii võtsingi ette ainumõeldava lahenduse ja kustutasin andmebaasist lihtsalt kommentaaride tabeli ära. Tulemuseks oli 0 kommentaari. Võtsin siis rämpsurünnaku eelse koopia ja taastasin selle järgi kommentaarid. Õnneks oli tegemist lehega, mida uuendan perioodiliselt ja mitte väga tihti aasta jooksul. Edaspidi siis olen hoolikam ja reageerin rämpsu tekkele kiiremini.

Seega, rämpsu on lihtsam ennetada märksõnade abil neid ootele panemisega või siis ilma neid lugemata lihtsalt andmebaasist kustutada.

Mida peaks siis poliitik arvestama oma blogi puhul?

Viited. Need võiksid olla nii tema erakonnale kui teistele kandidaatidele.

Arutelu. Tavaliselt on kommentaare vähe aga neile tuleks vastata, isegi ebameeldivatele.

Erinevad keeled. Valdav osa kandidaatidest (3/4) kirjutab eesti keeles aga valimisõigus on ka vene keele kõnelejatel. Vähemalt kohalikel valimistel. Minu jaoks tähendab see minimaalselt seda, et blogis on automaatne tõlge vene keelde. Tõsi, masintõlge pole veel täiuslik aga küllap see paraneb ja märksõnade leidumine peaks olema piisav, et tekst läbi lugeda või proovida seda eesti keeles lugeda (kui osatakse). Vähemalt ei ole sellest blogi kirjutajale kahju, sest eesti keele kõnelejate jaoks jääb ju tekst algseks.

Sotsiaalmeedia. Peaks kasutama blogi kõrval ka säutsumist twitteris või facebooki lehte. Oluline on just viimase puhul fännilehe tegemine, sest eraisiku kontol on sõprade piirang. Samuti laseks see kergelt eristada sõpru ja lihtsalt poliitikust huvitunud inimestest.

Paroolide vältimine. Blogi pole mõtet pidada paroolide taga asuvana.

Info autori kohta. Lisaks arvamustele tuleks avaldada ka info autori kohta, soovitavalt ka kontaktid.

Rohkem hetkel ei meenugi. Igatahes on nukkumisaeg praegu veel tõenäoline, sest aasta pärast on juba kõigil peas kandideerimine kohalikel valimistel. Selle ennetamiseks jätkan mina parem oma blogi kirjutamisega, et keegi ei saaks minu kandideerimise puhul siit blogist leida nukkumisaega.

Reformierakonna rahastamise skeem

Meikar kirjaledab seda nii, et tema sai erakonna büross ümbrikus sularaha ja maksis selle oma pangakontole ning tegi selle järel ülekande erakonna kontole. See on täiesti ainumõeldav lahendus, sest erakond tohib sularahana vastu võtta vaid 1000 krooni korraga. Milline peavalu oleks leida 115 inimest sularaha toomiseks, kasvõi formaalsete nimedena. Seevastu Riigikogu liige võiks küll selline olla, kes toetab heldelt oma erakonda.

Antud skeem rikub erakondade läbipaistva rahastamise nõuet, sest pole teada sularaha erakonna bürosse toonud isikud. Need võisid olla juriidilised isikud, mille annetusi erakonnad ei tohi vastu võtta.

Minu arvamus juhtunust sai lisatud ka Delfi kommentaari:

Meikaril pidi olema mingi plaan, et selle avalikustas ja just nüüd. Karistust sellise teo eest ei järgne, sest 1.04.2011 võeti Karistusseadustikust välja § 402, mille järgi “Erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise eest“ karistati rahalise karistusega. Kui lisame siia asjaolu, et väärtegu aegub 2 aastaga, siis tehtud annetusi pole ka võimalik enam uurida või karistust määrata. Viimane tema enda artiklis nimetatud annetus oli “Silver Meikar 30.06.10. Annetus 10 000,00″ ehk järgmise kuu lõpuks on ka karistuse määramise tähtaeg möödas. Tõstku käed need, kelle arvates õiguskaitseorganid suudavad(loe: tahavad) selle loo menetleda 28 tööpäeva jooksul.
Lõpetuseks meenutan, et Michal lahkus Riigikogu liikme kohalt Reformierakonna peasekretäriks, sest Burkhart süüdistas teda ETV-s Eesti Raudtee tagasiostu toetamise eest 1,5 miljoni euro küsimises (2007. aasta alguses). Prokuratuuril kulus paar tundi, et juhtum õiguspäraseks kuulutada, ilma ühegi tunnistajaga kohtumata.

Eraldi tuleks rõhutada, et möödunud aasta 1. aprillist alates pole anonüümse, varjatud või juriidilise isiku tehtud annetuse eest enam erakonnale võimalik määrata rahatrahvi. See tähendab, et parlamendis olnud parteide konsensuse alusel võeti see seadusest välja. Probleem oli jõustruktuuride üle mõistuse suur jõukasutus opositsiooni vastu. See punkt oli sisuliselt malakas, millega võimul olevatele poliitikutele alluvad uurimisorganid likvideerisid opositsiooni. Iroonilisel moel võitsid selle kaotamisest ka võimul olevad poliitikud. Eriti need, kes uhkustavad oma võlgade puudumisega. Noh nüüd vähemalt teame, kuidas nad ennast rahastasid.

Tagantjärgi teame nüüd kuivõrd naeruväärselt ülehinnatud aktsiatega olid esimese laine interneti firmad. Need olid tosin aastat tagasi kuum sõna, sest dot com buum oli oma kõrghetkes. Sellest ajast pärinevaid käsitlusi on isegi naljakas lugeda, sest tookordsed tehnoloogiad on praeguseks sisuliselt käibelt kadunud või tundmatuseni moondunud. Isegi kui need aktsiad pole saanud laialdase eufooria tõttu selliseid ülepaisutatud hinnanguid, oleks neil järgnevate aastate arengute tõttu olnud raske säilitada oma positsioone.

Ilmselt saame Facebooki puhul rääkida täpselt sarnasest sündmuste kordumisest. Investorid loodavad sellega tulu teenida. Esiteks arvataks, et pärast IPO-t on hinnal veel tõusmiseks ruumi. Esimene kauplemispäev näitas, et muutus oli pool dollarit ehk alla protsendi. Praeguseks tühja läinud lootus. Teiseks loodetakse, et leidub veel investoreid, kes mingil põhjusel IPO-st jäid kõrvale ja nüüd tahavad pikemaks perioodiks positsiooni sisse võtta ja selle tõttu on valmis vähemalt IPO-ga võrdset hinda pakkuma. Mina pean ka seda vähese tõenäosusega arenguks, sest vaba raha näib pangasüsteemis kuluvat muude aukude lappimiseks, mitte facebooki pealt teenimiseks aastal 2014. Kolmandaks on võimalus teenida aktsia languse pealt ehk müüa lühikeseks. Minu arvates ongi see kõige tõenäolisem, kus aktsia läheb pärast eufooriat oma tegeliku väärtuse juurde ehk langeb. Kuivõrd palju, ei oska ma prognoosida aga selles olen küll veendunud, et Facebook korraldas oma aktsiate pakkumise sisuliselt firma tipus olemise aastal. Mind ennast vihastas välja aasta alguses tulnud ajajoon ehk Timeline. Lisame siia juurde aina pealetükkivamaks muutuva isikuandmete ja reklaamide seostamise ning näemegi põhjusi, miks kasutajate arv enam samas tempos ei suurene. Mind ennast vapustas üks bloombergi graafik, mis näitas reklaamitulu kasutaja kohta. Kui eelmisel aastal oli veel mingisuguse paarikümne protsendi võrra kasvu võrrelduna eelneva aastaga, siis käesoleva aasta I kvartaliks oli kasv kadunud (0%). See tähendab, et nüüd teeniti sama palju reklaamitulu kui 2011. aasta I kvartalis ühe kasutaja kohta.

Sotsiaalmeedia on pidevas muutumises. Näiteks Youtube loodi umbes 2005. aastal aga tal on tekkinud palju konkurente. Ilmselt suuremal osal eestlastest pole enam rate.ee kontot, sest see pole enam moodne. Samamoodi on ka orkut, netlog ja kes teab mis muude teenustega. Interneti suurim erinevus tavalisest maailmast ongi selle kiire muutumine, mis jätab investeeringu tagasi teenimiseks väga väikse ajaperioodi. Investorite jaoks tähendab see pikaajalise investeerimise võimatust. Maksimaalne aktsia hoidmise aeg saab olla paar aastat, mitte rohkem, sest selle jooksul tuleb järjekordne uus kuum firma, millest kõik on vaimustuses.

Selline muudatus eeldaks inimestelt kaardilugejaga digiboksi olemasolu. Selle seotamine on küll lisakulu aga ikkagi väiksem kui hakata satelliidi tarbeks taldrikut ja sellega kokkukäivat tehnikat ostma.

Vähemalt mina sõnastaksin erakanalite väited küll sedasi, et seadusi tuleb muuta ja kaabeltelevisiooni firmadel hakata vabalevis olevatele erakanalitele maksma VÕI nad sunnivad kümneid tuhandeid digiboksi kasutajaid liituma tasuliste operaatoritega. Ennekõike siis Starmani Zoom-TV teenusega, sest inimeste üleminek või kohanemine selle muutusega oleks kõige väiksem.

Põhjust taoliseks väiteks annab kasvõi Starmani jaoks just mitte kõige paremad ajad. Nad lahkusid börsilt, sest keda ikka huvitaks langev aktsia, millel investorid ei näe perspektiivi. Selle järel pantisid nad 3 miljoni euroga pankadele tagatiseks oma kaubamärgid. Ma pole viimaseid uudiseid lugenud ja ehk on neilt tagatis maha võetud aga juba see märk, et kaubamärgid on antud pankadele tagatiseks, paneb mõtlema selle põhjuste ja selleni viinud olukordade üle.

wordpress kuvab iga postituse järel vasakusse äärde vastiku häiriva riba, mille sulgemine nõuab hiirega klikkimist.

Tahaksin selle välja lülitada aga pole siiani veel leidnud kohta, kus seda saaks teha. Taoline meenutus võiks olla siis näiteks ümmarguste 0-ga lõppevate arvude puhul või kord päevas aga seda näidatakse iga kord. Äärmiselt tüütu.

Hispaania kaldus pangad on selge märk ees ootavatest probleemidest. Märgid olid ju olemas ja ainult purjus inimene viis oma säästud viltu vajunud Bankia panka. Monteerisin Euronewsi kaadrile oma mõtte.kia

Katsetused arhitektuuriga võivad olla põnevad aga pank ei tohiks minu arvates seda endale lubada. Vähemalt selle Hispaana raskustesse saatunud Bankia panga näitel oli nende peamaja lahendus küll ebaõnnestunud, sest viltu vajunud maja on justkui irooniline ennustus nende probleemidele. Inimese muidugi sellele ei mõelnud, et sõnum võiks olla ka vormi valatud. Kui küsida, et milline võiks pangakontor olla, siis minu arvates võimalikult tagasihoidlik majakarp, sest see on rajatud hoiustajate kokku toodud rahadega. Ütleksin isegi, et pangakontor võib olla madalam ja ilma klaasist seinteta kui see võimaldab neil pakkuda kõrgemat intressi.

Samuti keeldun uskumast, et läbipaistva klaasist seinaga kontoris oleks mugavam töötada kui ruumis, kus on seina sees aken. Ma ei mõtle mitte ainult kõrguse kartlikele inimestele, vaid selline klaasist sein paljastab ju töötajad ka väljast vaatajatele ja isegi kui sellega harjub, pole pangale taolist läbipaistvust ka vaja, et ükskõik kes näeb tänavalt läbi akna töötajate riietust ja fototehnika abil ehk veel muudki. Lisame siia ka sellise häiriva asja kui ere päike ning olemegi saanud töötingimused, mis eksponeerivad küll töö tegemist aga tegelikult tehtav on üsnagi tagasihoidlik. Mina igatahes ei suudaks akvaariumis töötada ja vajan konkreetseid seinu ning akent, millest sisse tulevad päikest saan vajadusel vähendada. Pigem olgu valgus natuke hämaram kui hakkan monitori eredust või valgustugevust suurendama, et ekraanilt oleks midagi veel ka näha.

Kui ma mõtlen Eestile, siis kunagise Hansapanga kontor Liivalaia tänaval on üsnagi mõistlik. Eesti Ühispanga ehk praeguse SEB peakontor tekitab taevasse veel ühe päikese ja on liialt klaasist. Mõnevõrra parem on hiljuti ehitatud Nordea peamaja Tallinnas Liivalaia tänaval, sest see on kumerusega ega muutu lihtsalt hiiglslaikuks peegliks, nagu SEB.

Mida tahan rõhutada, on pankade säästlikus klientide rahaga. Igaüks oskab priisata ja säravaid asju endale soetada aga raha selliste isikute käes enamasti ei kasva ega isegi mitte ei säili, vaid ainult kahaneb. See Hispaania Bankia näide kinnitab minu arvamust, et särav peamaja ja veel viltune hoone peaks klientides ettevaatust tekitama.

Alates 1. juunist 2012 toimuvad kontorite lahtiolekuaegades järgmised muudatused.

• Rapla kontori I korrus on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14. II korrus on lahti tavapäraselt tööpäeviti 9–16.
• Jõhvi kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Narva kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Rakvere kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Põlva kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Jõgeva kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Valga kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Võru kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Rüütli kontori I korrus on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14. II korrus on lahti tööpäeviti 9–17.
• Viljandi kontor on lahti tööpäeviti 9–17 ja laupäeviti 10–14.
• Tornimäe kontor on lahti tööpäeviti tavapärasel ajal 9–18. Alates juunist on kontor laupäeviti suletud.
• Elva kontori lahtiolekuajad muutuvad ajutiselt: 1. juunist kuni 31. augustini 2012 on kontor lahti tööpäeviti 9–16.

Mõtlesin hiljuti maha tapetud ideele, et kõigil pankadel oleks ühine pangaatomaatide süsteem. Tundub ju tobe, et ühe poe seinas on 2 konkureeriva panga automaati. Ometigi on mul sellest üsnagi hea ja lähedal asuv näide, kus ühes seinas on SEB ja teises Swedbank ning nende vahe on ilmselt 25 meetrit või isegi vähem.

Headel aegadel oli mõeldav, et iga pangasüsteem ehitas üles oma kanalid ja eksponeeris võimalikult paljudes kohtades omaenda logo aga nüüd võiks mõelda ka sellele, et klient maksab need lähestikku asuvad automaadid ja kulud. Mul on ka tunne, et neid automaate täidab rahaga sama firma, sest palju meil ikka neid sularaha laiali vedavaid firmasid saab olla. See näitab, et teatud funktsioonides suudavad pangad teha koostööd aga mõnes teises jälle ajavad põikpäiselt taga oma logo eksponeerimise võimalust.

Ma pole pangas töötanud aga arvan, et ainus põhjus konkureeriva süsteemi jaoks on nende soov oma logo automaadil hoida ja ühtlasi kinnistada inimene oma nime külge. Klient, kes kasutab mõne teise panga teenuseid või saab nende tingimustest teadlikuks, võib ju tulla mõttele hoopis panka vahetada ja kolida oma raha mõnda teise panka. Isegi vaatamata sellele, et meil on pangandusturul üsna väike konkurents, sest kõik kuulub väliskapitalile ja erinevused on lihtsalt väikseid mullistused. Ma olen kasutanud pangakaarti umbes kaks tosinat aastat aga mäletan üsna selgelt seda aega kui tuli interneti kaudu maksmise võimalus ja kuidas räägiti, et selle kanali eelistamine on kliendile soodsam, sest pole teenustasu. Nüüd ei mõtle enam keegi, et kuidas need arvutis toimuvad numbrite vahetamised saavad maksta kui ennem olid nad tasuta. Põhjus on lihtsalt turumajanduses. Nüüd saavad pangad seda raha küsida, sest sularaha kasutamine on märgatavalt vähenenud ja sellega arve tasumise kohti praktiliselt enam polegi. Eks proovige sularahas tasuda elektri või sideteenuste eest.

Just see ülekannetele tasu kehtestamine näitab, et ka eraldi automaate on pankadel kasulik pidada, sest nii ei tea üldsus nende tegelikku kulukust ja pank võib oma äranägemise järgi määrata automaadist raha välja võtmise tasu. Kuulge, see polnud ju ka mitte väga palju aastaid tagasi kui automaadist raha võtmisel polnud teenustasu. Vähemalt mina mäletan küll oma noorusajast, et sai automaadi juures käima harjutud just selle pärast, et seal ei pidanud tasuma teenustasu, mida küsiti kontoris sularaha väljastamise eest.

Tänapäevaks oleme jõudnud isegi selleni, et SEB küsib teenustasu kui soovid sularahas sisse maksta omaenda kontole. Täpsemalt küll küsitakse juriidiliste isikute käest pangakontoris sooritatud tehingult aga need tegutsevad ju läbi füüsiliste inimeste. Sellega suunavad pangad ettevõtjaid veelgi rohkem sularaha kasutamisest eemale ja elektrooniliste kanalite kasutamisele. Jääb üle oodata aega kui teenustasu kehtestatakse ka automaadis sissemakse tegemisel. Äkki seda on juba tehtud? Ma pole siiani seda kunagi teinud ja mul pole aimugi, kas inimese suur soov pangaga suhelda on tema jaoks veel tasuta või tehtud tasuliseks.

Nad (pangad) saavad seda kõike eelnevat teha, sest me oleme täielikult nende konksu otsas.

Meenutame kasvõi seda kui vabalevis oli 7 telekanalit. Üksteise järel lahkusid või kadusi Kalev Sport, TV6 ja Kanal11. Vahepeal tuli tagasi uue nime saanud TTV aga 5 kanalit on ikkagi vähe, et seda nimetada edukaks digipöördeks.

Ilmselt on erakanalitel õigus, et kaablifirmad peaksid neile programmi ehk sisu eest tasuma. See pole argument, et samad kanalid on vabalt saadaval läbi õhu, sest paketitasu pole kliendile selle võrra soodsam. Telekanalite soov loobuda vabalevis olemisest on täiesti mõistetav, sest seal maksavad nad signaali levitamise kulud Levirale aga kaablifirma võrgus levides makstakse hoopis neile iga liituja pealt väike summa.

Ilmselt taandub kogu küsimus sellele, et kas inimesed on valmis oma monofunktsionaalse pildikasti ehk televiisori välja lülitama ja ühendama ennast kaablifirma võrku. Pole siis vahet, kas see tuleb läbi õhu või telefonikaabli kaudu, sest seal olev signaal on nii või teisiti krüpteeritud ja ilma vastavate seadmeteta infole ligipääsu ei saa.

Ajaloo tarbeks olgu jäädvustatud, et debati Kanal2 ja TV3 vabalevist lahkumisest tõstis taaskord ülesse Urmas Oru artikkel 17. mail http://arvamus.postimees.ee/844236/urmas-oru-minister-komaga-kimpus/

Varasemate aastate kogumus on näidanud, et sellised soperdised ei saa jääda ilma tähelepanuta, sest ühel korral läbi laskmine tuleb hiljem taaskord ringiga tagasi.

Minus süveneb veendumus, et Keskerakonna hüljanud ja oma eraldi teele asunud saadikud said selleks innustust võimul olevatelt parteidelt. Sellele viitab nende fantastiliselt hea ligipääs meediale. Näiteks täna oli Vikerraadio opositsioonitunnis Boroditš, eile lõunal sai samas jaamas sõna Vakra, Postimees avaldas vaid Vakra tsitaate ja arvamusi sisaldava artikli.

Kui vastus ilmub, siis täiendan seda sissekannet.

Virgo Kruve video: Üks maikuu hommik

Taustal on kuulda liiklust. Inimesed sõitsid mõlemas suunas ja vaevalt neist keegi taevasse vaatas või mõtles liikumise suhtelisuse üle. Nemad liikusid ilmselt kiirusega kuni 60 kilomeetrit tunnis aga nende all olev maapind kihutas umbes 1600 kilomeetrit tunnis. Täpsem oleks muidugi öelda kihutamise asemel pöörles aga see selleks.

10. mail sai täis ka 4 aastat blogi alustamisest. Vaatasin, et olen selle ajaga kirjutanud üsna märkimisväärse arvu artikleid ning käesolev on number 1890. Olen nende aastate jooksul näinud, kus inimesed, kelle blogi ma lugesin, loobusid kirjutamisest või kustutasid selle üldse ära. Ma natuke mõistan neid, sest kirjutatud sõnad on interneti ajastul vägagi karmid vastased, kes hüppavad välja täiesti ebasobivates olukordades. Ma isegi imetlen neid poliitikas või mõnes teises eluvaldkonnas tegevaid inimesi, kes riskivad oma arvamuse avaldamisel saada selle pärast kritiseeritud. Tänapäeva Eestis pole midagi ohtlikumat kui omada valitsuse arvamusest erinevat seisukohta, sest riiklik optimism näib olevat tehtud vastuvaidlemist mitte lubavaks. Kuni blogi on anonüümne, oled justkui ühest (isiklikust) kriitikast vaba aga avaldades oma nime, pead arvestama ka hoopis teistsuguste tagajärgedega.

Ma pole oma esimesi postitusi hiljem lugenud, sest need on juba ajalooks saanud. Mis ma teeksingi mõtete või arvamustega, mis mulle enam praegusel hetkel ei tundu kõige parematena? Neid muutes või kustutades muudaksin ju ka ajalugu. Las nad pigem jääda, sest selle aasta statistika järgi polnud loetavuse ja artiklite kirjutamise arvu vahel korrelatsiooni. See tähendab, et kuigi ma kirjutan mõned korrad kuus, siis loetavus on üsna sarnane nende aegadega kui kirjutasin mitu korda sagedamine. Saan siit teha endale rahulolu ja rõõmu pakkuva järelduse, et minu eelnevates tekstis on midagi siiani lugemist väärivat. Võivad ka pildid olla, mida siit otsitakse. Igatahes tunnen, et akud on vahepealse pausi järel justkui laetud ja võiks jällegi aktiivsemalt kirjutama hakata. Kas see õnnestub, eks seda näitab lähitulevik.

Majanduskriis ehk masu oma olemuselt oligi nende tema usutavate ja jutlustavate sammude tagajärg. Minu mälu järgi kerkis ta meediasse siis kui majanduslanguse järel ei võetud enam tõsiselt neid tegelasi, kes olid buumi aegadel joonistanud aina tõusvaid graafikuid, näiteks Maris Lauri ja Maire Josing.

Siis tuligi Arrak värske näona ajakirjanike ette rääkima, et senine poliitika võiks ikka jätkuda ja see vajab ainult kohandamist läbi kärbete, riiklike toetuste vähendamise (ta on soovitanud pensione alandada, nagu need oleksid suured) ja senisest veelgi konservatiivsema majanduspoliitika. Ilmselt näeb ta juhtunus kõige väiksemat süüd pankadel, sest nende kohta ei meenu mulle temalt ühtegi kriitilist esinemist.

Täna kirjutas ta Delfis ühe arvamusloo, mis on sedavõrd vildakas tagajärgede ja põhjuste osas (tegelikult põhjusi ei käsitleta), et pidin sellele reageerima omapoolse arvamusega. Algne artikkel http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-arrak-eesti-tegi-suurima-majanduspoliitilise-vea-2008-aasta-lopus.d?id=64301091

.

Eesti viga tehti palju varem kui 2009. aasta eelarvet menetledes. Selles põhjust näha on sama kui plahvatanud pommis süüdistada demineerijat. Peaks hoopis küsima, et kes selle majanduspommi valmis meisterdas. Kindlasti polnud selleks aga Padar või sotsiaaldemokraadid. Taolise väite esitamine on ilmne poliitiline sildistamine.
Arvan, et autor eelistab majanduskriisi põhjustest vaikida, sest tegelikult on ta ise samu asju toetanud ja uskunud. Iirimaa oli ka meile eeskujuks oma madala maksukoormusega (ometigi neil seal on firmadele tulumaks) ja nüüd näeme, mis neist on saanud.
Ekslik on jätta mulje, et valearvestus tehti vaid ministeeriumis või Eesti Pangas. Tõsi, see viimane väitis meile pehmet maandumist, mis tegelikkuses osutus kõvaks kukkumiseks aga selle autor Märten Ross on saanud hoopis edutatud: peaministri nõunikuks, Soome keskpanga nõunikuks. Juhtum näitab, et masu omas ideoloogilisi ja poliitilisi juuri, sest sellega seotud inimesed pole kuidagi pildilt kadunud. Ainus, keda heade aegadega võrreldes näeb massimeedias vähem esinemas on kunagi Swedbanki esindanud Maris Lauri. Termin pehme maandumine (soft landing) oli palju varem ameeriklaste väljamõeldis kosmoselaeva eduka tagasipöördumise kirjeldamiseks aga levis sealt pangandusse ja ka siia.
Eesti suurim majanduspoliitiline viga oli tõenäoliselt erinevate otsuste koosmõju ja see tehti ilmselt välismaal asuvate kommertspankade peakontorites. Täpsemalt nende otsus laenuraha massiliselt sisse tuua, sellega õhutada tarbimist ja ehitusbuumi. Pärast pauku kannavad kõik kulud aga maksumaksjad, kas siis päästes AIG taolisi korporatsioone (lisaks GM, Ford, jne) või läbi hinnatõusude oma alaneva elukvaliteediga. Majandusteadus on üks väheseid, kus eksinu ja valesid otsuseid teinu saab tasuks hoopis preemiat. Näiteks Wall Streeti firmad, mis küsisid USA maksumaksjalt pankroti vältimiseks raha (sadu miljardeid), maksid preemiaid edasi samamoodi kui buumi aegadel, sest väidetavalt olevat sedasi kirjas töölepingutes.

.

Lisan siia ka ühe 2006. aasta pildi, kus tookordne majandusminister hoiatas läheneva krahhi eest.

060623 etv Edgar Savisaar hoiatab laenude ja majanduskriisi eest, sest majanduse ülekuumenemine on ilmne.

Arrak on nagu provokaator, kes valetamise ilmsiks tulekul püüab leida veelgi suuremaid süüdlasi.

virgokruve.eu loetavus(roheline tulp) 2011. aasta mai kuni 24. aprill 2012.

Kui kedagi huvitab, siis sinist värvi on statistika kogumiseks kasutatud fail, mis läks ümberkorraldusi tehes serveris kaduma. Ma pole vaevunud sellest probleemi tegema, sest külastajate arvu saan endiselt kätte.

Muidugi on suurenenud külastajate arvus oma osa ka muutunud aadressi tõttu sisu indekseerivatel robotitel aga selle täpset suurust pole võimalik arvutada. See ei saa olla tõusu põhjus, sest näiteks märtsis oli 78% külastustest Eestist.

Ilmselt võis nii mõnigi lugeja nüüd mõelda, et ma uhkustan nende numbritega. Tõepoolest olen sellega rahul, sest käesoleval aastal olen blogi kirjutamise üsna soiku jätnud ja loetavuse püsimine (pessimistliku arvestuse järgi) näitab varasematel aegadel väärtust omavate tekstide ja piltide avaldamist. Minu lehel ei ole väga palju püsilugejaid, pigem tullakse siia läbi märksõnade otsingute.

Blogi kirjutamine nõuab endast ikkagi panustamist ja see ei ole niisama sõnade ritta seadmine. Arvestades veel, et tulu sellega ei teeni, polegi imestada, et minuga samal ajal kirjutanud blogijad on sellest täielikult loobunud. Mina pole sellest veel mõelnud aga aega olen küll teisteks asjadeks kulutanud.

Rahadusminister Jürgen Ligi ei tea oma palga suurust või ei oska arvutada protsenti. Sotsiaalminister Pevkur valetab töökoha omajate arvu 40 tuhat suuremaks. Kogu selle ansipismi ebapädevuse varjamiseks tehakse aina suuremaid lubadusi ning kapolaste abil pannakse opositsioon astuma ühest ämbrist(skandaalist) teise. Pikemalt võtsin Andrus Ansipi 7 aastat kestnud peaministriks olemise perioodi kokku artiklis: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/virgo-kruve-mida-seitse-aastat-ansipismi-meiega-teinud-on.d?id=64265797

Artiklist välja jäänud viited kasutatud allikatele:
* 2004. aastast on Eesti iive olnud negatiivne 11697 inimesega http://www.stat.ee/34268
* Eesti kaubavahetus on negatiivne 2008. aastast alates Statistikaameti andmetel http://www.stat.ee/34251 ja Eesti Panga andmebaas rida 11.3 alates 1995. aastast http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/1017/treeMenu/MAJANDUSKOOND
* Jürgen Ligi ja teiste rahandusministrite palk http://www.fin.ee/palgaandmed
* Hanno Pevkuri väide töökohtade loomisest Riigikogu stenogrammis http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&day=12&date=1332331200 ja sellele vastukäiv Haigekassa info ravikindlustusega inimeste (so töötajate) kohta http://www.haigekassa.ee/haigekassa/statistika/el ning samade andmete alusel koostatud graafik koos Töötukassas registreeritud töötutega perioodil 31.12.2006 kuni 31.06.2011 aadressil http://www.virgokruve.com/751/kolme-aastaga-112-000-tookohta-vahem/
2008. aasta juunis oli Eestis 676 427 töökohta. Märtsis 2011 oli Eestis 564 529 Haigekassa sotsiaalkindlustusega inimest, mida on 111 898 vähem.
* Andrus Ansip tasus 2 aastaga 600 000 krooni eluasemelaenu: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/peaminister-ansip-tasus-korterilaenu-kahe-aastaga.d?id=28986645
* Tulumaks on praegugi 21% vastavalt Maksuameti lehele http://www.emta.ee/?id=31647 See langeb 20% peale vist 2014. aastal (seadus on jõustunud).
* Reformierakonna 2007. aasta valimisreklaam maksuhalduri poolt neljapäeval pükste äravõtmisest http://www.youtube.com/watch?v=RG78EOIQ34k ning lubadus alandada tulumaks 18%-le (järgmise 4 aastaga so 2011. aastaks).

Lugesin kommentaare. Üsna imelik, et ühtegi numbrit või väidet ei vaidlustata aga kriitikat tehakse 1) minu kuulumisest erakonda (mis on vale väide delfi poolt) 2) interneti aadresside suunamisest teistele lehtedele vähemalt 4 (!) aastat tagasi.

Afganistan on vallutajate surnuaed. Ühelgi vallutajal pole õnnestunud afgaanide sõjaline alistamine ja riigi okupeerimine. Selle võimatus hakkab kohale jõudma ka praegustele “lääneliku demokraatia” levitajatele.

Praegused sündmused said alguse juba nädalaid tagasi kui ühes sõjaväebaasis märkasid kohalikest inimestest töölised prahti põletades, et hävitamisele olid määratud ka Koraani koopiad. See kutsus esile vihased protestid, mis isegi vaatamata ameeriklaste vabandamisele juhtunu pärast, muutusid aina ägedamaks. Sellele lisandus veel üks USA sõdur, kes tappis tosin rahulikku inimest ja põletas nende surnukehad. Pärast seda ongi tekkinud okupantidele uus oht, sest nende pihta on hakanud tulistama koalitsiooni vägedesse kuuluvad afgaanid. Nüüd pole enam ühtegi turvalist ala, mida annaks betooni ja okastraadiga piirata ning selle taga elada, sest kohalikest inimestest ennast eraldada pole mõeldav.

Hiljutised sündmused saavutavad ilmselt selle, et 2001. aasta oktoobris alustatud sõda jõuab okupantide lahkumiseni pigem varem kui hiljem. Maha jääb midagi Iraagi taolist, kus jätkub pommide plahvatamine ja inimeste ebaturvaline ning vaene elu.

Kui küsin, mida ta hommikul sõi, laps kas vaikib, või vastupidi, räägib õhinal rikkalikust einest – praad, kotletid, salat, pannkoogid, jäätis –, ja ma saan aru, et ta fantaseerib. Seda on raske ja valus näha, see paneb südame valutama. Tean, et seda juhtub ka teistes klassides ja koolides. See on kõige suurem probleem, kui kodus ei ole süüa.

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=7117

Ma olen täiesti veendunud, et taoline nähtus ei kajastu üheski statistilises andmete kogumikus ja järelikult ei tea sellest ministeerium ega valitsus ning nende jaoks polegi probleemi olemas. Kui selline asi välja tuua, siis tekkib küll arutelu tagajärgede üle (näljas lapsed) aga põhjustest eriti ei räägita. Minu arvates on peamine küsida, et miks Eestis pole enam töökohti ega vanematel toitu oma lastele anda. Ilmselt pole sellele lihtsat vastust aga arvan, et meie praegune poliitiline süsteem on sotsiaalseid vajadusi eiranud ja jutlustanud hoopis mingeid teisi edukuse kriteeriume. Kasvõi neid peaministri partei poolt loetletud kohti võrdluses teiste riikidega. Mis loeb meie positsioon mõne teise riigiga kui meie inimesed on alatoidetud? Isegi toidupanga idee pidi siin algatama hollandlane, sest meie ise olime ilmselt liialt häbistatud, et tunnistada omariikluse ebaõnnestumist. Kas mitte riik polegi suur perekond, mis peaks hoolitsema kõigi oma liikmete heaolu eest ja mitte ainult tippu jõudnute eneseteostuse võimaluste pärast?

Ilmselt leiduks näitajaid, et Eesti vaesus pole sugugi Euroopa suurimate seas ja poliitikute arusaamise järgi oleks sellega kõik korras. Nad lähtuvad eeldusest, et andmeid on kogutud parimal viisil. Kui ma ei eksi, siis toidukorvi maksumust enam ei arvutata, sest vahe riikliku toimetuleku toetuse ja elamiseks kuluva miinimumi vahel kärises liiga suureks. Omajagu süüd on siin ka statistika kogujatel. Praegu käimas olev rahvaloendus on selle puudujäägid üsna ilmekalt välja toonud. Sellest mõnes järgnevas postituses, kuidas meil ei saagi usaldusväärseid andmeid koguneda, sest valim on moodustatud vildakalt.