Eesti mees saab pensionile pärast surma

Mis on neil meestel ühist: Tarmo Pihlap, Kalev Katus, Urmas Ott, Rober Lepikson, Gunnar Graps, Indrek Vanaselja, Hendrik Toompere, Oleg Sõlg, Dan Põldroos? Ükski neist tuntud näitlejatest, lauljatest, ärimeestest või teadlane ei elanud pensionieani. Mihkel Oviir tegi teisipäeval ettekande ja ütles, et pensionile saamise iga tuleks veelgi tõsta. Kuni 67 aastani. Milleks peaks eesti mees pensioniraha korjama kui juba praegu on tema eluiga statistiliselt optimistlik olles võrdne pensionile saamise vanusega ehk 65 eluaastaga, kuid tegeliku elu järgi vähemalt kümnendi võrra lühem. Selles loetelus oli noorim lahkuja 37. ja vanim 62. aastane.

Eesti mees on oma riigi kõige lojaalsem kodanik. Arsti juures ta praktiliselt ei käi (pole aega haige olla, sotsraha ei kuluta). Suitsiidide ja vägivaldsete surmade ning samuti südamehaigustesse suremuselt on Eesti viinud Euroopa ja maailma esiviisikus. Isegi kui eesti mees suudab aastakümnete ränga töö ja tervise põletamise järel jõuda pensionieani, siis vaid vähesed neist saavad pensionikassa väljamakseid. Mehed tasuvad võrdselt või isegi naistest rohkem sotsmaksu (naised on kodus või lastega kodused), kuid pensioni saavad naised neist vähemalt 10 aastat rohkem. Minu aastakäigu meeste oodatav eluiga on 64 ehk aasta alla pensionile saamise, naistel seevastu 74.
Eesti Vabariik on juba praegu vanade naiste(pensionäride) riik ja see ühiskonna areng meeste kahjuks ainult jätkub. Ärge nüüd arvake, et mina või mehed nutame. See pole minul või minu tuttavatel meestel kombeks. Me sureme vaikselt, ilma kärata, sest meditsiin leiab meile aega alles siis kui on pöördumatult hilja. Minu klassivendade hulgast on praeguseks lahkunuid 3 (kelle kohta tean).

Kas mäletate veel Hansapanga pensionifondi reklaame, kus Gunnar Graps oli oma laulu sõnades “mul jällegi on tühjad pihud” ühe sõna läbi kriipsutanud ja kirjutanud lõppu “täis pihud.” Tegelik elu näitas, et ka reklaamikuju ei saanud mitte ühtegi krooni pensioniraha tahasi.

Minul endal ei ole mingeid pensionisambaid (2. või 3.) sest umbes tosin aastat tagasi oli Eestis ka litsentsiga panku umbes 46 kuid neist on alles jäänud 5 suuremat. Seega ma ei usu nendesse raha paigutamist. Mis viga on raha korjata selle sissemaksete ajaperioodil kui tõeline rentaablus (kasu inimesele) selgub alles väljamaksete tegemise ajaks. Ütlen ausalt, et ma ei suuda isegi 3 aastat tulevikku ette näha, kaugel siis 30 aasta ettenägemise oskusest. Kui mul oleks klaaskuul ja teaksin, milline neist fondidest ja pankadest jääb püsima, siis ehk isegi kaaluksin seda. Nädal tagasi tuli teade Lätist, et riik võttis Parex panga 51 % aktsiate kontrollpaki seniste omanike käest üle umbes 50 krooni eest ja asus panka päästma. Aasta eest aga oleks seda ostetud miljardite kroonide eest. Elame ikka väga ebakindla raha ajastul.