Eesti unistus Iraagi okupeerimisest luhtumas

Aastakümneid oli Eesti nõukogude rahvaste sõbralikus embuses. Enne seda ristikiriku kanna all. Me teame kõike okupeeritud rahva mentaliteeti aga ometigi kipume ise suurt Iraaki okupeerima. Sest käes on ajalooline tasumise tund: vaid 1,4 miljoni inimesega Eesti osaleb 25,9 miljoni iraaklase okupeerimisel. Nüüd me taastame oma ajaloolise koha, sest pole midagi üllamat kui allutada riik, mille ainuüksi pealinnas elab kaks korda rohkem inimesi kui terves Eesti Vabariigis. See on Eesti armee kuulsuse hetk! Tuhat korda suurem kui Ümera jõel, Võnnu lahing või Riia linna all Landeswehri purustamine seda eales olla oleks võinud.

Alates Georg Walker Bushi alustatud sõjast 19. märtsil 2003 on tapetud umbes 90 000 Iraagi tsiviilisikut ja miljon on põgenenud riigist. Enamus põgenikest on Süürias ja Jordaanias.

USA on kaotanud vähemalt 4209 surnutena ja 44000 haavatutena. Hinnasilt selle ettevõtmise eest aga küünib 100 000 000 000 ehk 100 miljardi dollari ringi.

Üsna asjakohane oleks Riigikogu liikme Kadri Musta arvamus tänasest iraagist http://www.keskerakond.com/395/iraak-tana/

Eelmisel nädalal pikendas Eesti Vabariigi Riigikogu eesti sõdurite missiooni ka kogu 2009. aastaks. Ometigi tuli tagasilöök täiesti ootamatust kohast ehk siis Iraagi enda parlamendist, mis ei pikendanud palvet välisriikidele, peale USA kellega on selleks leping sõlmitud, ka pärast 31. detsembrit 2008. võõrvägede riiki jäämiseks.

Kuulsin raadiost teateid, et Iraagi parlament pidavat kogunema esmaspäeval ehk siis täna veel teistkordselt seda küsimust arutama. See on üsna naeruväärne kui esimese korra eitava otsuse puhul loodetakse teisel korral saada jaatav otsus. Riigi purustajad ja okupeerijad loodavad, et äkki neid soovitakse veel üheks aastaks.

Tekkib küsimus, et miks tahavad Eestlased, britid ja veel umbes 3 riiki niiväga Iraagis “rahu tagada” kui tegelikult kohalikud inimesed ei soovi meid sinna ja tegelikult tulistavad kõige kättejuhtuvaga ja võimalusel lasevad ka sõdureid õhku.
Millist märki oleks ühele sõdurile veel tarvis, et ta pole sellel maal oodatud?

SLÕ juhtkiri 22. detsember 2008

Eelmisel nädalal otsustas parlament, et Eesti sõdurid jäävad Iraaki 2009. aasta lõpuni. Kuigi ühtegi autoriteetset kutset meile sinna polnud. Oli vaid üks poolpidune Iraagi ministri nõuniku kiri. Nüüd aga otsustas ka Iraagi parlament ja ütles, et ei vaja meid sinna.

Õhtuleht ei mõista, miks me pimesi Iraaki tormame ega oota, et mõni põhiseaduslik institutsioon meid sinna ka kutsuks. Ometi Eestis kõik ju teadsid, et õiget kutset sinna pole. Ja kui meie parlamendil oli soov enne pikka jõulupuhkust seadusliku aluseta Eesti mehed sõtta lähetada, näitab see rahvasaadikute vastutustundetut käitumist.

// <![CDATA[
var so = new SWFObject(“http://www.sloleht.ee/bannerid/468×240.swf?clickTAG=http://www.ohtuleht.ee/inc/adclick.aspx?id=1127”, “banner_1127”, “468”, “240”, “6”, “”);
so.addParam(“wmode”, “transparent”);
so.setAttribute(“style”, “;”);
so.write(“banner_1127”);
// ]]>

bannerID +=’1127,’;

Käes on piinlik olukord. Lõviosa riike, kes kunagi Iraaki läks, on ammu tagasi ega kibele missioonile naasta. Vaid üks suur – USA – võib seal olla edasi, sest tagab riigis enam-vähem julgeoleku tasakaalu ja maksab kogu tralli ka kinni. Tubli käskjalg Eesti jääb 1. jaanuaril 2009. aastal Iraagi ukse taha. Maailma avalikkusel pole sellest sooja ega külma, see läheb korda ülivähestele. Samas diplomaatilised ringkonnad imestavad meie käpardlikku ja koogutavat asjaajamist.

Lõpp hea, kõik hea. Keegi ei arvanudki, et meie mehed saadetakse Iraagist ära riigi austusavaldustega. Eesti võiks lugeda missiooni ka sisuliselt lõppenuks, sest meie abi seal enam ei vajata.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=309185

Kuidas peaks Eesti Iraagi missiooniga käituma?

[polldaddy poll=1217988]