Spiooni uus nimetus: infot salvestav prostituut
See aasta läks Eesti ajalukku kindlasti spioonide paljastamise märksõnaga. Herman Simm sai kuulsaks kogu Eestis ja tema tegevuse kajastamiseks leidsid võimaluse ka saksa- ja ingliskeelsed väljaanded. Nüüd avastas Buduaar.ee Londonist ühe Sigridi, kes samuti ärimeestelt infot välja meelitab ehk kalastab. Loomulikult mitte piitsa ja tangidega, vaid võrgutades.
Teemale sattusin Õhtulehe esikülje artiklite hulgast ja nagu arvasin suure hulga kommentaaride järgi, siis käsitlus oli mahlane. Osade jaoks näis Sigrid hambusse jäävat siis kui kirjeldas oma tööandjat sõnadega “väga mainekas firma, kus töötavad ainult kõrgharidusega advokaadid.” Ma olen üsna veendunud, et kõrghariduse kriteeriumi järgi oleks kindlasti üle pooled advokaadibürood ka Eestis mainekad, isegi kui personali hulka arvestada puhastusteenuse pakkujad.
Hoopis tuliseks läks aga arutelu sellel teemal, kas taoline õhtusöökidel käimine ja meestel pea segi ajamine võikski ainult piirduda info saamisega või toimub veel “millegi” vahetus. Sellise viimase kahtluse jaoks leidsin üsna huvitavaid termineid: luxklassi prost, Mata Hari liin, mind biatch, infot salvestav prostituut, luksuslits, infoimeja, äriprostituut, infoimur, eskort-lits (mitte segi ajada automargiga!).
Meenub, et Eestis on Heti Tulve ja Maret Soom käivitanud üsna sarnase teenusega firma, mida nimetavad millegi pärast elustiili agentuuriks ja pakuvad ka naisi kaaslasteks. Viimatises artiklis väitsid nad küll, et nemad ei saa kätt ette panna kui teenindaja ja klient soovivad ka lähikontakti, kuid see pidavat olema naiste otsustada ja hinnakiri on siiski vaid õhtusöögil või koosviibimisel käimise eest.
Arvestades info avaldamist tibinduse lipulehel buduaar.ee, võib olla 50:50 tõenäosus, et tegemist oli hoopiski väljamõeldud looga. Umbes nagu oli see kotletile sülitav kelner Jüri tuvastamine umbes paar või enam aastat tagasi. See lõppes sellest kirjutanud ajakirjaniku vallandamisega, sest tema väited ei leidnud mingisugust kinnitust. Sellest telehooajast meenub Tuuli Roosmaa saates “Saladused” olnud junni juhtum. Sellest plagiaadist olen ka varem kirjutanud, seega kasutage otsingut.
Kuid kurvaks teeb see aspekt, et noortele naistele jäetakse mulje, et ärimeestelt info saamine on süütu meelelahutus ja pealegi veel lõbus Bondi-stiilis ajaveetmise võimalus. Ometigi tundub see olevat õigusruumi hallil alal: “See teenus on poolsalajane, kuskil hinnakirjas seda pole ja meil kannab see nime „mind catch”. Detailsemalt ma oma tööst siiski rääkida ei tohi, sest lepingujärgselt on see karistatav.”
Kommentaaride hulgas oli ka sellele vihjatud:
Pole ju vahet,kuidas ametinimetus kõlab.Peaasi,et meestele peale lähed!
Nii otses kui kaudses mõttes…Ükskord küll üks tuttav mõjukas ärimees lolli purjus peaga lobises üht- teist välja. Kui tal jamasid tekkis, juhtus õnnetus.
Rumeenia päritolu mudel “infoimur” oli salapärasel kombel uppunud, raskus jalgade küljes, käed kinni seotud ja porgand kurguni suhu topitud, Thamesi põhja.
Kui julm on maailm!Kes on siin maailmas üle 25 aasta elanud, teab,mis ametiga antud juhul on tegemist.Ilmselt jääb Marianne Mikko siin oma kommentaariga jänni,sest tema arvates prostituudid oma töid-tegemisi ei naudi. Neid alati sunnitakse oma tööd tegema.Millegipärast on aga valdavalt suurema osa prostituutide naeratus ehtne ja hääl treenitud mesimagusaks.Ei taha kohe kuidagi uskuda,et reeglina tehti trenni peksu saatel.
Kas selleks peab olema kõrgharidusega ja advokaat, et jalgu laiali ajada? Iga tava libu tuleb selle etteastega suurepäraselt toime.
Seega tasub meestel alati meeles pidada, et naised tulevad sinu juurde ainult siis kui neil on vaja midagi (osta, saada, tuua, viia, parandada, remontida, rääkida, suhelda, kohtuda). Kindlasti pole isetud ka mehed kui otsivad naistega kontakti aga me oleme märksa väiksema soovide ja vajaduste nimekirjaga.