Välja lastud ajud asfaltil ja troll teleris

Noore inimese hukkumine on alati traagiline sündmus. Ometigi pole tegemist asjaga, millega peaks õhtul kümneid tuhandeid televaatajaid traumeerima.

Eile näitas Korduskanal 2 oma rentsli Reporteris juba 22 sekundil välja lastud ajudega lapse laipa. See on surma kaubastamine ehk teenimine lapse surma pealt.

Uudisteks tehakse nüüd varem krimisaadetes figureerinud juhtumeid. Mina ei taha vaadata laipu ja veriseid inimesi ning selle pärast pole ma kunagi huvitunud neist krimi- ja muudest surmakultuse saadetest. Küll aga olen ma lootnud, et uudiste pähe ei hakata näitama avariisid, laipu ja mudelpaadil sõitvaid oravaid (see lugu on ka reporteris olnud). Samuti on väga kummastav kui saatejuht teatab lugu tutvustades, et tegemist on Eesti  inimestega aga pärast räägitakse ekraanil saksa keeles ja eesti tõlge on alla lisatud.

Eile siis juhtus järgnev:

10 sekundit telepilti, kuidas kaamera läheneb õnnetuskohale ja peatub trolli taga. Fookus langeb madalamale, kus on riidega kaetud laip. Paistvad jalanõud annavad aimu asendist, pea asukoha juures pole katteriie piisav ja asfaltil on näha roosakas nire, nagu oleks ketšup välja pritsinud.

Raivo Rimm: Õnnetus juhtus eile õhtul kella kaheksa paiku õhtul Tallinnas taksopargi bussipeatuses, kus pealtnägijate sõnul jäi 13 aastase poisi käsi trolli sulgunud ukse vahele kinni. Trollijuht seda aga millegi pärast ei märganud ja sõitma hakates kukkus laps trolli rataste alla. (järgneb plaan hukkunu eakaaslasest, kes oli selle tunnistajaks seestpoolt trolli).

Taustaks mängib muusika, mis seekord on isegi kurva tooniga.

Ma ei hakka siia ühtegi pilti sellest “uudisloost” lisama, sest ei soovi, et kaotaksite ka söögiisu nagu juhtus minuga pärast nende kaadrite nägemist.

Pilt õhtulehe veebist

Moodne aeg on andnud võimaluse surma hetke väga detailselt jäädvustada, erinevate nurkade alt filmida, tunnistajate arvamusi jäädvustada ja hiljem korrata-korrata-korrata ning sellega müstifitseerida SURMA. Mõelge sellele, et kõik oma hukule lähenenud tsivilisatsioonid on ajaloos ülistanud surma: Egiptuse püramiidid ja elu pärast surma kultus koos balsameerimisega, Kreekas sõdurisurma ülistus, Roomas gladiaatorid etendamas pööblile surma oma verisuses, kristluse ristisõdade periood, indiaanlastel (asteegid, maiad) inimeste ohverdamine ja elu pärast surma uskumused. Samuti on kõigis suuremates usundites tegeldud surma järgse eksistentsi seletamisega. Ainujumala usud saadavad oma järgija kohe paradiisi või põrgusse, budistid ja hinduistid usuvad reinkarnatsioone.

Mitte ilmaasjata ei öelda, et parem üks kord näha kui kümme korda kuulda. Televisioon annab võimaluse nüüd surma ja surnut näha, seda korrata ja sobivalt ümber monteerida, asjaga mitte seotud lugude juurde pilti või heli monteerida (tuletage meelde “ei kommenteeri” lause jõudmist kõigisse muudesse valdkondadesse ka peale ajakirjanikule kommentaarist keeldumise).

Ka minu enda blogis on paremal pool jäädvustatud hetk tapetud palestiina tüdruku laiba välja kaevamiselt maja rusudest. Oma selgituseks ütlen, et sõja alustamine ja pommitamine toob alati kaasa surnuid ning sellega alustavad poliitikud peaksid ka vastutust kandma. Alates Lahesõjast on  televisioon väga harva näidanud tapetud ohvreid ja enamasti hoopiski entusiastlikult lahingusse tormavaid sõdureid ning kõrgehnoloogiliste relvadega tehtud fantastilisi plahvatusi. Enamasti ei näe me tulemust ja purustusi. Näiteks Gaza kohta näeme plahvatusi ja haiglasse toodud haavatuid aga kus on need üle 800 tapetud inimese pildid? Selle asemele näidatakse iga israeliidi matust kui eraldi sündmust.

Hoopis teine asi on liiklusõnnetuse ohvri kasutamine teleuudiste avaloona. Muideks, rentsli Reporter algas eile 4 minutit ja 6 sekundit enne välja kuulutatud aega, kuigi saatekavas on alguseks märgitud täistund. Näiteks 10. jaanuaril alustati isegi 4:57 enne õiget aega.

Ma olen pettunud, et uudiste sildi all näidatakse surnute kroonikat! Ma tahan uudiseid elavate inimeste tegemistest.