Eesti ei saa NATO õhukaitse peale loota

Eesti armeel on õhutõrje võimekusega kehvad lood. Meenutades võidupüha paraadil haubitsa ümber askeldanud sõdurit, siis “täpselt nagu naisel karvadega. See küll katab aga ei kaitse.” See tähendas siis tavakeeles, et konflikti korral ei suudeta tagada oma vägedele õhuruumi kaitset ja nad peavad arvestama vastase ülekaaluga.

See teema meenus mulle teisipäevase TV3 küsitluse peale, mille järgi 3/4 vaatajatest ei usaldanud NATO kaitsvat vihmavarju.

Probleemiks loomulikult see suurelt välja reklaamitud lennukite ülelend Tallinna kohal, mis jäi siis pilvise ilma tõttu ära. Siit lähtuvalt peaks Eesti paluma konflikti korral vaenlase lennukitel rünnata pilvitu ilmaga ja soovitavalt soojade kraadidega, sest muudes ilmastiku oludes NATO õhukilp Eesti kohale ei ulatu. Ma isegi ütleks, et ilmselt on ida ja lääne vahel mingi pakt, et piiririigi läheduses ei lennutata oma lennukeid üleliia sageli, et mitte üksteist närvi ajada. Tänu sellele ongi Eesti õhuruumis sõjalennukeid näha vaid viiel päeval aastas kui NATO siin midagi harjutab.

Kui lisada siia juurde, et Eestis on kõik elamud ilma tsiviilvarjenditeta (Soomes kohustuslik, ilma ei saa isegi sisse kolida) ja uusi varjendeid pole ka ehitatud, siis võime rünnaku puhul rääkida mitte ainult vabariigi kaotamisest, vaid ka suure osa siin elava rahva hävimisest. Ainus lootus, et venekeelne vähemus osutub omamoodi inimkilbiks, mis tekitab idakotkastes teatavat moraalset tõrget poolelid militaarsete sihtmärkide (elektrivõrk, veetrassid, sillad, kommunikatsioonid) hävitamisel. Meenutage serblastega juhtunut 20 aastat tagasi kui Bill Clinton andis korralduse pommitada Belgradi linnas ametiasutusi, elektrijaamu, maanteede sildu, jne.