90 protsenti ei osaleks Minu Eesti projektis
Leidsin ajalehe Võrumaa Teataja lehelt gallupi, mis küsis inimeste soovi osaleda 1. mail Minu Eesti jututubades. Tulemuste järgi EI läinud 82 protsenti, VÕIB-OLLA 8 protsenti ja JAH oli samuti 8 protsenti.
Viimaste teadete järgi on registreerunud 3000 inimest ehk 400 jututoa kohta keskmiselt 7,5 inimest. Kampaania kulu on vähemalt 9 miljonit ehk 3000 KROONI INIMESE kohta. Pole paha, raha põletamise strateegia, seda eriti kriisi ajal.
Mart Ummelas pealkirjastas oma arvamuse nendest mõttekodadest üsna tabavalt: “Teeme Ära! Aga kellele?”
Kui mullune prügikoristuskampaania teenis Eesti ühiskonna tänaseid üldaktsepteeritavaid eesmärke, siis uus Minu Eesti mõttekodade liikumine tekitab minul kõhedust. Kas tähendab see prügikoristuskampaania jätku, ainult mõtteviisi ja demokraatia tasandil!? Kas tõesti on eestlaste mõttemaailm sedavõrd väärastunud, et seda peab hakkama puhastama mingist mentaalsest “prügist”!? Või on probleem siiski selles, et meil on tekkinud taas kord seltskond inimesi, kes tahavad prügi metafoori kasutades sekkuda reaalsesse demokraatlikku protsessi ja nn rahvademokraatia manifestiga vehkides sekkuda poliitilisse võitlusse !?
Ma ei tahaks kedagi kahtlustada võimu kaaperdamise soovis, kuid ühtaegu ei saa ma üldse aru, miks senised demokraatlikud ühendused ega protseduurid ei sobi nende uute hiilgavate ideede vahendamiseks, mida uuelt liikumiselt oodatakse. Kas on tõesti võimalik tänasesse Eestisse ehitada suurem Eesti kui see väline Eesti!?
Seejuures ei ole palgalised kampaania tegijad ajalehtede gallupitest sugugi heitunud. Näiteks Virumaa Teataja gallupi peale kirjutasid nad blogis:
Minus tekitab huvi, et kuidas nad selle probleemiga tegelesid. Kas lülitasid häälte andmise roboti tööle, helistasid peatoimetajale või hakkasid ajupesu artikleid kiirkorras kirjutama?
Igatahes minueesti.ee peaks reageerima ka Võrumaa Teataja gallupi “probleemile ja tegelema” sellega.