Kuidas te saate oma kodust lauda teha?
Ma olen endamisi imestanud, et mis vägi paneb inimesi korteris pidama koeri ja kasse. Minule meenutab see keskaegset majapidamist, kus ka talveks võeti lehmad ja lambad toanurka elama, et olevat soojem olla. Mitte, et ma lõhna pärast kurdaks aga kodu on minu jaoks ikkagi inimestele ja see pole neljajalgsetele loomadele. Nad pole sealt küll välistatud aga neil on ikkagi ajutise külalise roll. Minu kodu ei saa olla neile 24/7 elutsemise kohaks.
Lugege Daki blogist ja kommentaaridest, milliseid probleeme on isegi kasside pidamisega. Pole just meeldiv avastada, et sinu voodi osutub kassile märgistamise kohaks! Minul on meeles oma kassi omanikuks olemise aegadest, et minu kodu märgistamisega tal probleeme ei olnud, sest saime teda üsna vabalt välja jalutama lasta. Kuidas ta talvel hakkama sai, siis ausalt öeldes ei mäletagi. Aga kindlasti on seal vahe, kas olla kassi omanik eramajas või (Tallinna) kortermajas, kus isegi trepikoja inimesi ei tunta ja isegi inimesed elavad pead-jalad koos, rääkimata siis veel kassidest, kellele ei jaguks kindlasti oma personaalset territooriumi märgistamiseks.
Ma ei räägi isegi koertest, keda maailma suurimas usundis islamis peetakse üldsegi ühtedeks räpasteks loomadeks (ega siis muidu neid ei kasutatud Abu Ghraibi vangide piinamisel). Mul nimelt elutseb kortermajas ülemisel korrusel üks närvihaige Kati, kelle klähvimist võib kuulda üsna regulaarselt hilisõhtutel enne ja pärast jalutamas käimist.
Tuli selline üsna koduloomade kriitiline postitus aga isegi oma eitavale arvamusele vaatamata jätan teistele inimestele võimaluse elada välja oma domineerimise vajadust mõne kodulooma peal. Ja las nad siis kakatavad oma koeri pensionäride muruplatsidel, kasvõi kolm korda päevas. Mina pole Tallinnas elatud tosina aasta jooksul murul kordagi paljajalu käinud. Ilmselt on selliseid inimesi veel teisigi aga võin kinnitada, et olete paljust mõnusast ilma jäänud. Tõeliselt meeldiv on kõndida hommikuse kastega murul, mis parajalt lühikeseks pöetud ja saate olla kindel, et seal pole kümne naabri koerad ja kassid oma hädadel käinud (vaba loodust on ümbruses sedavõrd palju, et neil pole selleks põhjust).
Jätkem siis inimestele võimalus pidada ka kasse ja koeri ning suhelda märksa algelisemal tasemel, sest teise inimesega suhtlemine nõuab suuremaid oskusi ja võimeid. Inimene nimelt ei lase ennast väntsutada ja ainult toiduga teda ära ei meelita.
Lõpetuseks veel niipalju, et koerad eramajade aedades on täiesti aktsepteeritav nähtus ja väikelinnas või maal koera ja kassi pidamine on täiesti vastuvõetav. Lihtsalt linnas ja kortermajas tuleks see ära keelata või siis maksustada kõrge tariifiga nagu seda tehakse Jaapanis. Jah, seal on olemas ka lemmiklooma maks nagu ka kinnisvara ja automaksud.
Saab edukalt pidada. Vat loomaga on selline asi, et ta vajab hoolitsemist, pesemist ja kui seda korralikult teha on ta puhtam kui suur osa inimesi, keda sa tänaval jalutades näed.
Miks peaks sind segama see kui su naabril on kass näiteks? või koer? peasi, et ta koera järgi maja ees kõik ära korjaks ja muidugi peab loom korteris niimodi käituma, et ta naabeid ei aegaks.
See, et sul on imelik naaber ei tähenda, et peaks nüüd üldistusi tegema.
See et sulle ei meeldi see mõte ei tähenda, et teistele see ei meeldi ega sobi.
“Ma ei räägi isegi koertest, keda maailma suurimas usundis islamis peetakse üldsegi ühtedeks räpasteks loomadeks”
Parem olnuks tõesti, kui sa neist EI räägiks. Agfa kus sa sellega, patrad nii et küll ja veel!Võhiklikult.
Räpane on su mõtteviis.
Mul on kass, mitte küll otseselt minu oma, aga ta elab minuga koos. Too on küll äärimselt korralik oma kehamahlade väljutamisega. Daki blogi lugedes hakkas hirm, et äkki meie oma hakkab ka kunagi trikke tegema.
See, mis ma öelda tahtsin, oli vist pigem see, et vähemasti kassiga korteris elada pole küll mingi probleem.
Isegi kui linnas elavad koerad-kassid oleksid umbsed, ei saa seda kunagi öelda inimeste kohta. Mina küll ei tahaks riskida suurlinna muruplatsil süstlaga varbas, pudelipõhjaga talla all ja üleüldise räpasuse tundega. Koera poetatud “maamiin” on vastik, aga mitte nii vastik kui inimloomade tegevuse jäljed.
Nii et ei kujuta ette, milline terve mõistusega inimene suurlinnas paljajalu käia tahaks…
Koerte osas võib isegi ehk nõustuda. Koread haisevad ja on lollakalt rõõmsad kogu aeg. Aga kasside osas on küll need jutud suht kahtlased. Esivanemad pidasid kasse juba enne minu sündi ja meie peres on alati ka kass olnud. Pole mingeid probleeme täheldanud. Eks vahel ikka juhtu mõni intsident, aga üldsielt kassid hoiavad väga puhtust. Tuleb lihtsalt kohe väikesest peale talle selgeks teha, mida teha ei ole ilus.
Pealegi, peredes, kus kass (või üldse mõni loom) kasvab, kalduvad ka lapsed kasvama märksa empaatilisemad. Selle kohta on mitmeid psühholoogilisi uuringuid tehtud ja läheb kokku ka oma kogemusega. Eks see sissekannegi näikse seda tõestavat äraspidiselt.
Minu meelest on haruldaselt kurb, kui inimesed võtavad sõna teemal, millest nad midagi ei tea.
1) Islamis ei peeta sugugi kõiki koeri räpasteks – tazid ja afgaanid on peredes väga kõrgel kohal, võivad magada majaperemehe voodis ja neid toidetakse paremate paladega. Ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel muidugi, nad on selle austuse välja teeninud.
2) Mina ei ole näinud MITTE ÜHTEGI koera, kelle vale käitumine (olgu siis märgistamine, klähvimine, agressiivsus vms) ei oleks tingitud omaniku tegemistest/tegematajätmistest. Muidugi on ka vaimsete häiretega koeri, aga need on harvad erandid.
3) Koer ei ole koer ei ole koer ei ole koer. Kõikidel tõugudel ei ole koertele iseloomulikku lõhna, mõnda tõugu võib probleemideta pidada ka inimene, kes muidu on koerakarvadele allergiline (ja mitte sugugi kõik need tõud ei ole karvutud, nad on lihtsalt teistsuguse karvastruktuuriga) ja mitte sugugi kõik tõud ei vahi andunult peremehele suhu – vastupidi, on tõuge, kelle ajalooline jätkusuutlikus on otseselt sõltunud sellest, kas ta suudab ohusituatsioonis oma peremehe käske eirata ja enda instinkte kuulata (näiteks kelgukoerte puhul).
4) On suur vahe, kas koera kasvatatakse aias (isegi kui temaga siiski jalutamas käiakse) või majas/korteris sees, kus ta saab olla omaniku vahetus läheduses. Loomulikult on teatud osa treenereid, kes eelistavadki seda, et koer on omaniku seltskonnas ainult töötades, aga mina isiklikult arvan, et kodukoera on tavaeluks vajalikul tasemel tunduvalt lihtsam treenida, kui ta omanikuga rohkem aega koos veedab, sest karjasuhted on sel viisil paratamatult tugevamad. Teisel juhul on koer koerajuhi õige käitumise puhul muidugi motiveeritum, aga esiteks ei suuda 99 protsenti tavainimestest õigel viisil käituda ja teiseks on see minu meelest siiski sobilikum töökoerte treenimiseks ja kodukoerte puhul toob kaasa rohkem probleeme kui kasu.
Tõud, mis mulle isiklikult meeldivad, ei haise ega vahi oma omanikule suhu, vaid mõtlevad ka oma peaga. Aga keskmine eestlane, kes on ainult saksa lambakoera ja labradori näinud, peabki neid muidugi koera sünonüümiks. 😀
Jah, muidugi oleks parem, kui kassid saaksid väljas käia, aga ausalt öeldes panen ma praeguses olukorras nende turvalisuse esikohale. Kui ma elaksin maal või kasvõi suburbias, oleks teine lugu.
Loomaga koos elamine nõuab harjumist, kuid ma kindlasti ei ütle, et ma neid kuidagi piinaks või mu kodust laut oleks saanud. Isastel kassidel tuleb territooriumi märgistamist ette igal juhul, nad teevad seda ka siis, kui saavad vabalt väljas käia. Lihtsalt tuleb korralikult liiva vahetada ja tihedamalt tolmuimejat kasutada (karvad). Igale ühele selline eluviis ei sobi, kus sinust sõltuvad veel teisedki hinged, aga mulle sobib. Ja kui kunagi peaks tulema võimalus maale kolida, siis ei hakka ma neid muidugi toas hoidma.
Ütleme nii, et maitse ja harjumuse asi. Ma hindan igal juhul rohkem inimesi, kes loomi armastavad, kui neid paljalt füüsiliste ja looduslike kehavajaduste pärast põlastavad. Nii, nagu sina tõmbad vetsus käies vett peale, saab ka liiva vahetada ja “õnnetused” ära koristada. Ka lapsed teevad alla ja pissivad aeg-ajalt mujale kui potti. Kas sellepärast tuleks siis ka nemad “diskvalifitseerida”?
Virgo, kas ma saan õigesti aru, et sinu näol on tegu selle poisikesega, kes 9-aastasena lohutamatult nuttes koerakutsika juurest ära veeti & kes peale seda oma südame kõvaks ja aju pehmeks tegi loomade osas, et enda valu peita?
Üllatavalt paljud kassi- ja koerainimesed said puudutatud. Kui ma peaksin siin poolt valima, siis eelistaksin samuti kassi, kes vähemalt ei käiks naabritele närvidele. Muidugi võite öelda, et leidub ka vähe haukuvaid koeratõuge aga nende järelt koristama peate ikkagi. Kassil on seda liiva vahetamist harvemini või vähemalt ma arvan nii.
1. Jah, on koeratõuge, kes palju ei haugu, aga tegelikult võib koertele lihtsalt õpetada, et haukumine on KEELATUD. Näiteks minu koerad võivad haukuda, kui keegi uksele koputab (töötab uksekellana, mida meil ei ole), aga tai pohh kui nad mõtlevad häält teha, kui mõni naaber koridoris kooserdab. Ja on väga lihtne koerale selgeks õpetada, millal on okei haukuda ja millal mitte.
2. Väiksemad tõud võivad ka edukalt liivakastis käia. Kuigi minu jaoks on tunduvalt meeldivam koeraga väljas käia ja tema tagant iga kord kilekotiga koristada, kui iga paari päeva tagant kassi liivakasti vahetada (kuna olen kassidele hoiukodu pakkunud, olen ka seda viimast proovinud ning miskipärast on see mulle vastumeelne).
@Virgo
Kas sa oled kunagi üldse kassi/koera omanud? Kui Sa laps olid, kas oli paha kogemust loomadega?
Kassi liiva ei koristata aegajalt. Seda peaks puhastama iga päev ja soovitav oleks nädala(või kahe olenevalt liivast) tagant selle vahetamine.
Muuseas emane kass võib su naabritele k’ia kordades rohkem närvidele, kui ükskõik mis koer. Seda muidugi teatud perioodil, kui ta pole lõigatud.
Emase kassiga,kui ta pole lõigatud,pole MINGEID probleme!Kas mul oli siis omamoodi kass?Ta ei karjunud kunagi jooksuajal.