Pensionisamba põletamise dilemma
Ma poleks arvanudki, et võiksin jagada parempoolsete vaadetega majandusteadlase Andres Arraku arvamust, et
Arraku sõnul puudub pensionifondide vahel eluterve konkurents, mistõttu on igasugused haldamis- ja tehingukulud viidud liiga kõrgeks. «Inimestel puudub absoluutselt kontroll selle üle, kuhu nende raha paigutatakse, ning need, kes raha investeerivad, ei anna omalt poolt mingit kirjalikku garantiid,» räägib Arrak ja lisab, et vastupidisel juhul oleks kogumispensioni ideel isegi jumet. Tema arvates on praegu hea võimalus kogu süsteem ümber mõelda. Esiteks peaks liitumine olema kõigile vabatahtlik, märgib ta.
Minul ei ole pensionisambaid, sest optimistliku Statistikaameti ennustuse järgi ongi minu aastakäigu eesti meeste oodatav eluiga nibi-nabin 63 kanti ehk siis pensionile saamise ea ringis. Seejuures on pensionisammas nagu HIV, millest ei saa elu lõpuni lahti. Kord selle saanuna, jääd sellega eluks ajaks seotuks. Samuti kui HIV on võimalik aastaid ravimitega kontrolli all hoida ja AIDS ei pruugigi avalduda, samuti võib ka pensionifondidesse aastaid ja lääne kogemuse järgi isegi kümnendeid investeerida ning midagi hullu ei juhtu. Aga alati on võimalus, et AIDS lööb välja või pensionifond kõrbeb mõne halva investeeringu, puuduliku kontrolli ja juhtimise tõttu. Või tuleb siis Andrus Ansipi laadne poliitik ja viib ühe aastaga majanduskasvu nulli ning teisel aastal lausa -15,6 protsendi peale.
Kus ma peaksin ette teadma, kes on peaminister aastal 2015. ja kas selleks ajaks on üldse pensionisambad praegusel tuntud kujul alles? Aga pensionile saaksin alles aastal 2044 kui arvestasin õigesti.