Majanduskuriteod viivad firmad pankrotini

Ükskõik milline inimtegevuse valdkond või millegi valmistamine ei saa oma olemuselt olla kahjumlik. Kuidas oleks võimalik, et piima hind on alla oma tootmise hinna? Või kuidas saab piirituse valmistamine viina toorainena viia pankrotini? Vastus on hirmutav: juhtkondade suuremahuline kuritegevus ja firmade sihilik pankrotistamine.

Mäletate Erki Aavik´u ja Weroli rapsiõli tehaste juhtumit? Seal öeldi, et tuleviku perioodideks sõlmitud tehingud tooraine liialt kõrge hinnaga ostmiseks viisidki firma riigi omandusest ära müümiseni. Keegi ei ole aga küsinud või vähemalt ei ole mina seda tähele pannud, kas mitte ei võinudki taoline tegevus olla nimme ette võetud, et riigilt “kahjumlik” ettevõte kätte saada ja see siis odavalt erasektorile ära müüa. Sarnaseid toimivate ettevõtete pankrotti ajamisi esines väga palju ka 1990-ndate alguses kui platsi puhtaks löövad isamaalsed Mart Laari pundist tegid omalt poolt kõik võimaliku, et majanduses tekitada juurde era- või välisomanikele kuuluvat omandit. Taoline varade ümberjagamise periood oli ka hea aeg rikastumiseks, sest ühe õnnestunud petuskeemiga võis teenida rohkem kui ülejäänud elu ajal ausat palgatööd tehes.

Eile tuli teade, et Quelle kataloogifirma omanikfirma Saksamaal läks pankrotti. Olen minagi näinud selle Eesti esinduse katalooge ja reklaame postkastist leidnud, kuid kuuldavasti ei pidavat see mõjutama siinseid kliente. Saame näha.

Eestist natuke väiksema firma juhtum. Virumaa Teataja kirjutab Rakvere piiritusetehase pankrotti minekust 76 miljoniliste nõuete tõttu, kuigi varasid oli bilansiliselt 93 miljonit. Minu matemaatika näitab, et vahe on 17 miljonit plussis. Seega oli firma likvideerimiseks mõni muu põhjus. Kas juhtkonna poolt toime pandud majanduskuritegude varjamise soov, näiteks omastasid firma vara ja nüüd lasid kogu kupatuse likvideerida või siis taheti anda Moe piiritusetehasele turgu valitsevat positsiooni. Äkki olid neil isegi samad omanikud?

Euroopast on mul meeles Itaalia toiduainete tootja Parmalat juhtum, kus juhtkond suutis firmale tekitada 20 miljardi euro ehk 320 miljardi krooni suuruse puudujäägi. Eesti riigeelarve oli parimatel aegadel 100 miljardi ligidale. Kas te kujutate ette, millises mahus pidi sellest firmast varasid välja kanditama või siis raha arvetega välja liikuma, et kasvõi Eesti Vabariigi käesoleva aasta eelarve jagu kõrvale toimetada? Iga päev ligi miljard krooni! Kui arvestada ainult tööpäevi, siis isegi rohkem. See eeldas suurejoonelist planeerimist ja “mõisa köis las lohiseb” suhtumist ka keskastme juhtide tasandil. Muidugi ei toimunud see ühe aastaga vaid mitmete jooksul aga siis tuleb tunnistada, et audiitorite ja järelevalve süsteem ei kõlvanud mitte kusagile. Seejuures ei ole selle eest mingeid karistusi järgnenud. Tõsi, paar suuremat juhti olid küll kohtu alla antud aga mul puuduvad andmed, kas neid suudeti ka süüdi mõista või siis kui kauaks.

Kuid rääkides kadunud tootjatest siis meenub mulle sakslaste Grundig, mille kellraadio on mul töötanud praeguseks umbes 10 aastat isegi pärast firma enda likvideerimist. Usun, et televiisorid on tal ka sama hästi vastu pidanud. Äkki müüdi kaubamärk mõnele teisele firmale ja ka sellel sajandil on midagi selle sildi all valmistatud, ei ole uurinud aga ühe pankroti tegi firma sajandivahetuse paiku läbi.

Itaaliaga seostub mulle veel üks pankrotti läinud koduelektroonika firma – Olivetti. Ma ei taha sellega nüüd viidata, nagu oleks seal rahapesu ja majanduskuriteod kuidagi levinumad aga seda kahtlust see muidugi ka ei vähenda.

Teema avatud aga käsitlemine jätkub.