Naiste sooline võrdõigus on jõudnud 91 protsendini

Ma ei hakanud ennast vahele segama Rentsi blogis toimuvale arutelule. See kõik läheb ühte väravasse. Perevägivalla teema on üks osa soolisest võrdõiguslikkusest. Viimasega on Eestis aga nii “KORRAS,” et soolise võrdõiguslikkuse büroos on naiste osakaal aastaga kasvanud91 protsendini.

Kui möödunud sügisel oli meeste esindatus osakonna ametnike hulgas tervenisti 12 protsenti, siis praegu on see langenud 9 protsendi peale. Lihtsalt vahepeal on 2 naist juurde tulnud ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon koosnebki nüüd 91 protsendi ulatuses naistest.

Mulle on silmnägu kallis ja selle tõttu ei tihanud ma Rentsi blogis ilmneva ühiskaagutamise vahele oma tähelepanekut poetada. Pealegi Reena soovitus peresuhtes alla surutele “jalad perse alt välja võtta” ei ole eriti praktiline lahendus. See oleks viimane lahendus kui tõesti muudmoodi enam ei õnnestu.

Soolise võrdõiguslikkuse osakond 2009

See on sooline võrdõiguslikkus Eesti moodi. Isegi kogu Sotsiaalministeeriumi peale ei suudeta ühte sooliselt võrdset osakonda moodustada!

Ja möödunud aastal oli meeste olukord veel mõnevõrra paremgi, sest siis oli naiste osakaal vaid 88 protsenti.

Soolise võrdõiguslikkuse osakond 2008 (Mehi 12 %)

Selle suhte vägivalla kohta ütlen ma nii, et emotsioone laadivad mehed ja naised erinevalt maha. Meestel käib see lihtsamalt, kui vaja siis ka füüsiliselt. Naised aga ussitavad vaikselt ja selle juures veel targutades, ja näägutades. Pole siis imestada, et kumbki sugupool kasutab neid meetodeid, milles ta tunneb ennas tugevamana.