Internetis avaldatud materjalide muutmisest ja identiteedi vargusest

Tasapisi saavad inimesed teadlikumaks, et internetis avaldatud andmed võivad tulla bumerangina tagasi ja jääda aastateks probleemi tekitama. Seega tasuks juba praegu mõelda, kas enda andmeid ja pilte ikka tasub avalikult ülesse panna.

Läänemaa ajalehes “Lääne Elu” oli juhtum, kus inimene tahtis aastaid tagasi ilmunud artiklit muuta, sest seal avaldatud info ei realiseerunud, kuid siiani peetakse seda justkui aset leidnuks. Lühidalt oli tegemist skandaaliga koolituse läbiviimisel, kus rahulolematud kliendid ähvardasid isegi politseiga kuid asi lahenes, süüdistatav kolis Eestist ära välismaale elama ja nüüd aastaid hiljem tagasi tulles puutub endiselt kokku inimestega, kes selle artikli peale ei võta teda eriti tõsiselt. Isegi kui aastad on möödunud, konflikt sai lahendatud, siis endiselt mõjutab ajakirjaniku tookordne tekst inimese praegust elu.

Küsimus aga selline: olen juba piisavalt palju kannatanud seetõttu, et google otsimootorisse minu nime siisekirjutamisel muuhulgas ka Lääne Elu artikkel end jälle päevavalgele toob. Täna oli järjekordne juhus, kus klient taganes koostööst, kuna väitis, et tema laps googeldas ja leidis, et mulle on kunagi kriminaalsüüdistus esitatud. Ja kui klient on endale sellise arvamuse kujundanud, siis pole ju mõtet vaielda.
Kui artikkel aastal 2002 ilmus, selgitasin ma ajakirjanikule tegelikke asjaolusid kirjalikult meili teel pikalt-pikalt, ent tulutult. Lõpetasin koolitustegevuse samal suvel põhjusel, et häbi oli – ma ei olnud toiminud sedasi sihilikult ning leidsin, et kui selline “reklaam” juba ilmunud on, siis edasi toimetada koolitusturul ei ole võimalik. Elasin kolm aastat välismaal, kaalusin ka nimevahetust, ent leidsin, et kuna ma kellelegi ju võlgu ei jäänud ning ega see artikkel veebis igavesti ei ole, siis loobusin sellest.
Pikk jutt… Ehk saate mulle vastata, millise ajaga pean veel arvestama ehk siis kui kaua on see 4. juunil 2002 ilmunud artikkel, mis on mulle ikka ja jälle probleeme tekitanud, veebis kättesaadav ja ilmub välja, kui minu isikunime googeldada?”

http://ouemaa.wordpress.com/

Mulle meenutab see muster ja tulemus justkui Ekspressi ja Tarmo Vahteri tegevust, kellele ütlesin ka möödunud kevadel, et ma lihtsalt linkisin ühe domeeni teisele lehele ja ma isegi ei tea, kes olid selle omanikud või tegijad aga samal aastal Bonnieri preemia saanu kirjutas teadlikult külma rahuga, et see lehekülg on minu loodud (seega võiks internetis igasugune linkimine, viitamine, mirrordamine teha autoriks). Ma saan temast aru, sest Ekspress Grupp aktsia oli lähenemas ajalooliselt madalale tasemele ja skandaaliga Keskerakonna kohta oldi meelepärane oma parempoolsete vaadetega lugejaskonnale aga valetajale ei tohiks anda ajakirjanike preemiat. Millise mulje see jätab siis tasemest? Kui hoolikal lugemisel võib artiklist veel välja lugeda, et ma ikkagi ei teinud seda lehte, vaid reklaamisin teiste oma, siis teised portaalid refereerisid seda juba taolisest aspektist, et mina valmistasin lehe Bellanova staari reklaamimiseks. Taoline ajakirjanike ebapädevus või teadlik info moonutamine minu kahjuks tõigi kaasa, et mõned kuud hiljem tegin ma neile domeenidele ka sisuga lehed koos teksti ja piltidega (varem olin ennast liigutanud vaid niipalju, et domeenilt ei vaataks vastu tühi leht, vaid see oleks suunatud ja jätaks mulje sisu omavast lehest). Kui varem pidi nendeni jõudmiseks inimene sisestama aadressi oma brauserisse, siis nüüd võib ta sattuda sinna google otsinguga rohkem kui 100 märksõna või kombinatsiooni peale. Seega saavutas IRL-i suuvooder vastupidise efekti ja isamaa sõna kaaperdanud poliitiku profaanid said “populaarsust” juurde. Selle eelnevaga tahtsin selgitada, et ajakirjaniku hambusse sattudes käituvad inimesed erinevalt: mõni emigreerub välismaale aga mõni saab sellest vihast jõudu hoopis vastulöögi andmiseks. Ma olen loomult rahulik aga ei jäta ühtegi jõudu omalt poolt vastujõuga tasakaalustamata.

Tõin need kaks näidet ka selle pärast, et mida aasta edasi, seda rohkem oleme jätnud endast internetti jälgi ja ei tasuks üllatuda kui mõned neist tulevad tagasi. Meil kõigil on vaenlasi ja mõned ajukääbikud elavadki teiste vihkamiseks ning loomulikult kasutavad nad seal olevaid materjale ära. Tuues näite esmaspäevast, siis Irja Tähismaa kahtlustas minu ainsa internetis kättesaadava pildi pärast (mis on aastast 1997!) nende blogide tekstide kopeerimises. Kui sellele võltsblogi lehele oleks lisatud mõni käesoleva sajandi värviline foto ja tekst, et toetage Irja konkurenti Rakvere linnas number x (ka see on avalikult kättesaadav) siis oleks sellel kahtlustusel isegi kaalu.

Mulle meenub juba juuni algusest ühe debiiliku karjatus delfist, viiendas mind vihkavas kommentaaris, et kas tõesti ei ole minust ühtegi pilti internetis.

No üks närune 12 aasta tagune “lapsepõlve” (laarik Celtic´u väljend) must-valge leidus. See pani mind mõtlema ka identiteedi kaaperdamise võimaluste peale.

Antud juhul siis oli selles I&I libablogis võetud isikud, kes aprillis olid kokku puutunud, aidanud üksteist ja nende piltide lisamine “inno ja irja vabaks” blogile oleks võinud justkui usutavana mõjuda. Ainuke takistus, et see paarike on edevalt ennast eksponeerinud ja nende pilte on netis kindlasti kümneid aga mina olen osutunud väga tagasihoidlikuks ning vähe objektiivi ette sattuvaks. Seega ei saaks minu fotot kasutades teha lehte, mis tunduks usutavalt olevat minuga seotud. Aga kui võtta mõnest suhtlusportaalist parema kvaliteediga pildid ja me teame ka näiteks selle inimese nime, siis saaksime tema varjus tekitada küll ükskõik millise sisuga lehekülje. Sellest puudutuna tundjad aga saadavadki siis vihaselt kirju “nõudmiseni Muhv” ja valavad sulle pange soppa pähe, et sa neid kätte ei saanud ja ei reageerinud. Ma arvan, et minu tegelikku meili ja telefoni numbrit omavad Tähismaad ei olnudki huvitatud tegeliku pretensiooni mulle esitamisest ja neid see eriti ei huvitanudki. Või siis on nad eriti kohtlased, et näevad Kääbus Nina ja x aadressiga meili taga kohe minu isikut. Neil oleks nagu kinnismõte, et ainult mina olen nende “abistamise” mõttele tulnud. Mul läks see soov üle juba pärast nende blogi taastumist ja olin selle vahepeal isegi ära unustanud. Mõelgu parem oma vaenlaste nimekiri läbi, kellel oleks huvi nende blogi loetavust kahandada (läbi tekstide dubleerimise) ja sellega neile kahju teha, sest see blogi on ainus, mis on neile jäänud(Inno tsitaat).

Kui nad nüüd seda meenutasid, siis tegin ka puhastuse ära minueesti.com lehel, kus oli neil vahepeal sissekandeid. Ilmselt pean pärast Irja kirjutist, kus paljastus nende tegelik arvamus minust, kutsuma lausa preestri, kes siis tossu ajades või vett pritsides saaks selle domeeni jälle kasutuskõlblikuks. Ma ei ole veel ära otsustanud, et kas paluda riigikiriku staatuse poole pürgiva luteri kiriku või õigeusu kiriku pappi.

Kuid siit kokkuvõttes soovitus ka lugejatele, et olge enda kohta andmete ja eriti fotode avaldamisega pigem tagasihoidlik kui sinisilmne.