Maksude halba laekumist korvab riik trahvide kirjutamisega
See järgmise aasta eelarve on üks paras õnnetus. Mitte ainult oma puudujäägi pärast aga selle tulude saamiseks rakendatavate meetodite pärast. Näiteks Äriregister ei teavita vigadest, vaid saadab kohe 3500 kroonise trahvi kraesse. Eriti ettevõtlik ja innovatiivne Eesti Vabariik ikka küll, mis ei suuda leida 8 krooni jagu raha meeldetuletuse saatmiseks tavalise postiga kord 4 kuu jooksul ega isegi mitte automaatselt genereerida e-maili, et “lugupeetud ettevõte, me pole teilt kõiki aruandeid saanud ja palun kiirustage sellega”. Selle asemel istuvad nad seal Tallinnas vait ja vagusi ning esimene signaal asjade halvasti olemisest ongi 3500 kroonine trahvi määrus. Selline alatu raha korjamine vähendab kindlasti soovi ükskõik millise ettevõtlusega tegeleda, sest riigi ja ametnike poolt on märgata ainult ootust sobival hetkel ribide vahele pussitada.
Ma toon ka teise näite Äriregistri väljapressimise taktikatest.
Näiteks 2001. asutatud tavaline mittetulundusühing on vahepeal muutnud küll põhikirja aga Äriregistri elektroonilisse registrisse on jäänud vastav alaliik märkimata. Kui nüüd soovib see MTÜ muuta ükskõik millist rida oma registrikaardil, näiteks aadressi või telefoni, siis ei saa ta seda teha niikaua kui määrab, et ta pole mingi korteriühistu, erakond või aianduskooperatiiv vaid “tavaline mittetulundusühing”. Sellest ei oleks ju väga suurt vaeva, teha ära registri tähelepanematuse töö, KUID see muudatus maksab 100 krooni. Mina ei ole küll valmis maksma Äriregistris töötavate inimeste hooletuse parandamise eest 100 krooni ja pigem hakkan uurima võimalusi hoopis likvideerimiseks.
Ja siin see kõnealune tühi koht, mis registri töötajatel on jäänud täitmata.
Kolmas asi on aga Äriregistrile antavate e-maili aadressidega. Nendeks tuleb anda kindlasti mitte olulise tähtsusega aadress, sest sellele hakkab raudkindlalt saabuma igasugust rämpsu. Näiteks ajaleht Äripäev saadab oma pakkumisi just neile aadressidele, mis on avaldatud Äriregistrile. Seda on lihtne selgeks teha siis kui olete Eesti Vabariigile ametlikult andnud sellise unikaalse aadressi, mis suunab e-mailid edasi mõnele teie aktiivsemalt loetavale aadressile.
Kui tulla veel tagasi selle teises näites kirjeldatud MTÜ juhtumi juurde, siis seal olid tublid registri töötajad e-maili aadressist ka ühe n tähe vahelt ära kaotanud ja seega ei oleks ma ka parima tahtmise juures nende kirjavahetust kätte saanud. Selle aadressi õigeks parandamine aga toob jällegi kohustuse määratleda MTÜ alamliik ja maksta selle eest 100 krooni. Seega nokk ja saba vaheldumisi kinni olukord.
Kui keegi veel mäletab seda kiiruskaamerate seadustamise eelset arutelu Riigikogus, siis opositsioon Aivar Riisalu suu läbi küsis ka nende tulu teenimise vahendite kohta. Nimelt oli eelarvesse pandud nendega tehtavate trahvide summana selline hulk raha, et iga juhiloa omanik oleks järgmisel aastal vaid nende poolt fikseeritud rikkumistega pidanud maksma tubli700 krooni.
Seega ei tegeleta Äriregistris ega Eesti teedel mitte normidega seatud olukorra poole püüdlemisega, vaid oodatakse võimalust trahvimiseks. Mis puutub neid liikluskaameraid, siis minul on küll küsimus, et miks mõni väheke suurema dziibi omanik neist möödumise järel neile paraja hooga otsa ei tagurda? Samamoodi võiks iga trahvimist vihkav autojuht võtta suured prügikotid ja need kaameratele nagu mütsid pähe tõmmata. Siis pole teistel liiklejatel ka neist ohtu.
Kõik juhiloa omanikud ega Tallinn-Tartu maanteel liiklejad ei saa kaotada oma privaatsust nende väheste kihutajate pärast, kelle tegevus annab ettekäände kõiki roolis olijaid käsitleda kui trahvide laekumise allikat. Samamoodi ei tohiks Äriregister olla karistamisele orienteeritud ja teavitama tekkinud takistustest (esimese näite puhul postiga saadetud dokumentide mitte kohale jõudmisest tingitud tähtaegade ületamisest) või mitte saadud paberitest. Muidu sarnaneb Eesti ühiskond sellisele kitsal köiel turnijale, kelle kõrval luuravad riigiametnikud vähimatki eksimust, et saaks vaid trahvi ära teha, sest maksud on meil vähemalt nime poolest väiksed ja kusagilt on vaja riigi toimimiseks ka raha teenida.
Sellest teemast kirjutan veel lähiajal uuesti.