Tühikargamine interneti allkirjade ja petitsioonide ümber

Mina olen rahva otsustamise juurde kaasamise poolt aga internetis allkirjade kogumised on üks demokraatia häbivääristamise vorme. Viimane neist on Tuhala looduse säilitamise kampaania, mis korraldajate südametunnistuse järgi on kogunud juba 45 tuhat allkirja.

Kui palju on selles kampaanias tegelikult tõsiselt võetavaid allkirju? Kas piisab endiselt, et märgin kusagil ankeedis sõbra nime ja naabri elukutse või saab kohe telefoniraamatust lehekülje kaupa sisse panna. Mõned paremad küsivad ka e-maili aadressi, et siis neile saata kinnitamist vajav teade (ilma selleta häält ei arvestataks).
Tegelikus elus aga kujunevad kõik sellised allkirjade korjamised maksimaalselt vaid e-maili aadresside kogumiseks. Tulemust neil enamasti ei ole või õigemini on selle tõenäosus 50 protsenti (tavaliselt ongi poolt ja vastu valikud). Näiteks Sakala lammutamise ja poolt korjatud allkirjad (mina olen näiteks Solarisega rahul).

Niikaua kui ei ole riikliku teenusena loodud ja tegelikult ka inimest tuvastavat süsteemi (ID-kaart, mobiil-ID), ei saa rääkida ühegi taolise kampaaniaga korjatud allkirja usaldusväärsusest. Me arvame, et Eesti on e-riik aga tegelikult on Šveits oma referendumitega meist kümme korda demokraatlikum. Meil on vahendid, et kaasata iga omavalitsuse elanikud mõne olulise küsimuse arutlusele ja seejuures suhteliselt väikse kuluga (ID-kaart) aga seda ei tehta. Ilmselt kardetakse. Nii tekkivadki ajuhiiglased, kes oma tagahoovi küsimuse tahavad teha üleriigiliseks küsimuseks. John F. Kennedy on kunagi öelnud, et veerandik inimestest on alati millegi vastu. Seega, tuhala nõiakaevu eest seisjad, koguge kokku umbes 220 000 nime (1/4 eestlastest) ja alles siis võiks mõni ametnik teid ka tõsiselt võtta.

Ilmselt langes Andrus Saar ajakirjaniku poolt esitatud suunavate küsimuste ohvriks, sest tavaelus on ta jätnud väga kaalutleva ja kahe jalaga maas oleva inimese mulje. Tsiteerin: “Võivad tulla aktiivsed väljaastumised – demonstratsioonid, vastuhakud ja masinapurustamised.” Samas tõsteti valitsuse poolt kütuse, tubaka, alkoholi, ajakirjanduse, kaugkütte (toasoe), elektri ja veel paljude teiste kaupade aktsiise ning riigilõive (autodel näiteks kordades) ja makse (käibemaks, majutusteenuste ja teiste erisuste kaotamine sh laste mähkmed täie määraga) aga mitte ühtegi protesti selle vastu ei korraldatud. Kordan, mitte ühtegi väljaastumist. Seevastu Tšehhis, Islandil, Lätis ja veel pooles tosinas riigis vahetusid valitsused majanduskriisi raskuste pärast. Ainult meil on rahvas vait ja vagusi ning nüüd ütleb sotsioloog, et omandit hakatakse hävitama (masinapurustamised) vaid mingi kaevanduse rajamise pärast. Ma arvan, et ajakirjanik helistas numbril, mille arvas kuuluvat Andrus Saarele, sest mul on raske uskuda sellist pseudotegevuse (kodanikualgatus internetis, mis ei jõua tavaelus ühegi tegevuseni) tulemuse võimalikuks pidamist. Kui peaks minema silmas silma aruteluks, siis ilmuksid kohale heal juhul 45 inimest ehk 1/1000 nendest nimetatud nimedest.

See oli siis minu kommentaar EPL-i 18 märtsi artiklile

http://www.epl.ee/artikkel/493773

– – –

Märkus 30 aprillil: See tekst oli kirjutatud varem aga isegi poolteist kuud hiljem ei ole poole miljoni kroonisest projektist petitsioon.ee mitte midagi märgatavat kasu olnud.