Ühtne Eesti Suurkogu ja uus Reich
Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, ehkki välimuselt sobivad nad selleks väga hästi, avavad nad oma tegevusega varem või hiljem Pandora laeka, kust lähikuudel nende toel ronivad välja kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kui raha käes, kuid see Golem ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskjate“ vallapäästmist.
http://20aastathiljem.blogspot.com/2010/05/hamleti-lavastamine-eesti-kolkakulas.html
Lugemist väärib ka ülejäänud tekst, mis räägib selle teatriga kunsti madaldamisest. Mitte, et poliitika oleks teatrist madalam aga milline täie mõistusega inimene tahaks minna teatrist poliitikat vaatama? Pealegi maksta veel selle eest paarsada või enamgi krooni.
Mina küll armastan kunsti, kus on ühiskondlik ja poliitiline aspekt olemas… Dario Fo? Pier Paolo Pasolini? Küll lähen krõpsti…
ma pole kyll suurem teatritundja, aga mulle tundub, et see NO99 kamp räägib Ühtse Eesti projektis umbes samasuguselt platvormilt nagu Bertolt Brecht — teater peabki olema yhiskondlikult relevantne. siuke hea ja ysna vanamoodne äraproovitud lähenemine tundub olevat. ei mõista väga otsida, kus, kas ja kuidas Brecht seda väljendanud on. äkki keegi leiab mõne otsa yles?