Ajakirja peale raisatud raha

Vaatasin täna läbi oma ajakirjade karpe. Selgus, et majandusliku heaolu aegadel olin ostnud Time, Economist ja Newsweek ajakirju sedavõrd ohtralt, et veerand neist oli endiselt avamata kiles.

Täna ma muidugi enam makulatuuri ei soetaks aga tookord oli väike iganädalane rituaal, kõndida lemmikuks saanud R-kioskisse ja sealt siis võõrkeelsed ajakirjad kaasa osta. 2007. kevadel tellisin isegi Economist ja Time ajakirja koju aga siis oli nii palju tegemist, et märgatavat osa neist ei jõudnud isegi kilepakendist lahti teha. Jah, neid saadetakse kileümbrises, et teekonnal Euroopast neid ära ei määritaks.

Pärast ajakirja karpide revideerimist selgus, et mul on lugeda 66 numbrit avamata ajakirju, virnana umbes 20 cm kõrge. Sisu järgnevalt:

Economist 2007. – 21 tükki kiles, 2008. – 9 tk

Time 2007. – 22 tk, 2008. – 14 tk

Ma ei teagi, kas keegi tunneks nende vastu huvi, sest poeriiulil on see 60 eek eksemplarina (66×60=3960) ja pakendist võetuna oleks nad justkui uued aga vaevalt, et keegi tunneb huvi 3 või vähemalt 2 aasta vanusta ajakirjade vastu. Lihtsalt esialgu ma ei kiirusta nende läbi lugemisega, sest saan ette võtta juba avatud 2006.-2008. ajakirjad.

Lihtsalt veel üks märkus endale, et paberil tellimine on samahea kui raha prügikasti viskamine. Pealegi kogutakse makulatuuri tasuta. Praeguseks on selle ümbertöötlemise võimalused ka kadunud, sest makulatuuri hind on sedavõrd langenud, et ei kata isegi transporti tehastesse ning isegi selle kokku kogumine laoplatsidele seisma on ettevõtja kulu.