Virgo Kruve: kommentaarid 11. juuni
“Analüüs: Sotsid tahavad parlamendis 20 kohta ja Jüri Pihlist lahti saada”
_ mida rohkem rahaliitlasi sotsidega ühineb._
See oli artikli parim lausejupp. Öeldakse ju, et mis meelel, see keelel.
Kuid mis on need Lauristini või Nestori omadused, mis teeksid selle saaja kohe heaks mõõdukalt sotsiaalse närviga poliitikuks? Esimese ministriks oleku ajast ei mäleta mina muud kui inimeste pidevat rahulolematust. Vähemalt julges ta Lossi platsil protestivate inimestega kohtuma minna ja hiljem pidi rebida saanud mantli uuema vastu vahetama. Kas ta sellest õppust võttis, ei oska öelda.
Mida mäletan Nestori kohta? Tema sotsiaalministriks oleku ajal tuli ministeeriumist seisukoht, et HIV ei ole Eestis probleem ega ka kujune selleks ning mingit selle ennetamise alast programmi ei ole meil üleüldse vaja. Tagantjärgi vaadates näitab see uskumatut asjatundmatust, sest oleme praegu üks HIV lipulaevu Euroopas. Teiseks muidugi tema pensionifondide süsteem, mis tegi liitumise noorematele inimestele kohustuslikuks ja juba kord alustatud liitumist ei ole hiljem võimalik katkestada (justkui saad HIV-i, kannad/oled liitunud surmani). 2 aastat tagasi nägid kõik liitunud, et nende pensioni väärtus võis langeda tublisti allapoole tehtud sissemakseid, sest rahad olid investeeritud börsil languskäiku tegevatesse aktsiatesse. Minu meelest on börsil aktsiatega spekuleerimine riskantne aga usaldada oma raha kellegi teise kätte selle tegemiseks on lausa raha tuulde loopimine. Ometigi just sellel viimasel rajaneb kogu pensionifondides süsteem, et anna oma kogutav raha kellegi teise kätte ja las tema ostab siis selle eest aktsiaid, võlakirju või finantsrämpsu ja lisaks pead teenustasude arvelt teda ka veel palgal.
Lahendusena näen fondidest lahkumise võimalikuks tegemise aga see on juba pikemat selgitamist vajav teema.
Ma ei saa päris täpselt aru sellest 100 % suuremast Riigikogu mandaatide arvu prognoosist ehk millel selline ootus peaks põhinema. Kui nad arvavad, et saavad nii Rahvaliidu kui Eestimaa Roheliste kokku 10 mandaati endale, siis ilmselgelt on nad eksiteel, sest oma protsendi nendest saavad ka 2 suurt ja kolmas väiksem partei. Pealegi ei maksa unustada, et puskarit pruuliv Padar oli vankriga täitsa kraavis enne kui hakkas Brüsselisse eksiili minema. Tema jaoks oligi see pehme maandumine (a la Eesti majanduse kohastumine Eesti Panga tõlgenduses), sest pahandusministrina oli ta kogu rahanduse ikka väga kraavi lasknud kõigi maksutõusude, aktsiiside kergitamise ja ennekõike mulli täis pumbatud eelarvete tegemisega. Kuid mida tahtagi ministrist, kes ei suuda ise riigi ees maksegi tasuda ja jääb umbes 50 tuhat võlgu (detsembris 2008). Võimalik, et kriisini viis kollektiivne massihüpnoos, et tõstame keskmise palga 40 000 krooni peale või pensionid kahekordseks (mõlemad Reformi lubadused) aga kriisi tulekust hoiatajad tembeldati 3-4 aastat tagasi hoopis pessimistideks või mõne teise vängema sõimusõnaga.
Jüri Pihli positsiooni erakonna liidrina ei ohusta valijate arvamus SDE-st ega ka mitte teiste parteide intriigid (A. Ansip ja U. Paet ning teiste tegevus viisakeelu lõpetamise juhtumis) ning ammugi mitte tema vähene karisma, vaid ainult ja ennekõike ikkagi partei tuumikus (siseringis, otsustajate seas) esile tõusev teine ambitsioonikas juht. Iseasi on muidugi see, et kas mõõdukalt punased sotsid suudavad parema tulemuse teha kui 2007. aasta valimistel. Mina isiklikult arvan, et nende maksimaalne tulemus jääb 12 koha peale (eeldusel, et parlamendis on 4 parteid).
“Tööandja vallandas naise, kes oli tulnud tööle sinise silmaga”
Sinise silma küsimuse oleks lahendanud suured päikeseprillid ja kui keegi oleks nende kohta küsinud, siis oleks vastus olnud: silmapõletik, et ei kannata eredat valgus. Võrrelge näiteks Tarandiga, kelle silmad on ka alati prillide taha varjatud.
Mul on tunne, et osapoolte vahel kuhjus pinge juba enne seda sündmust ja kellegi kaastundliku märkus tööandjale, et milline näeb välja tema töötaja Liina, oligi siis selleks viimaseks piisaks. Selle ütleja ilmselt ei aimanud, et teeb veel olukorra keerulisemaks. Üldiselt on iga firma täpselt tema töötajate nägu ning selles suhtes kehtivad teatud ootused.
Sa võid ju olla igati korralik inimene aga kui saad lihtsalt tänaval peksa ja suundud näiteks traumapunkti esmaabi saama, siis ega tänaval või ühistranspordis vaevalt “kätt hoidma” tullakse. Pigem ikka tõmbutakse vaikselt eemale, et küllap ta asja eest sai või ise algatas või midagi kolmant. See oli loetud kirjeldus ühest blogist, kus autoriga nii oligi juhtunud ja kirjeldas, et ohvrina tundis just nimelt kaasinimeste külmust.
“Viimane piisk “ (Vabadussõja võidusamba IRL autorilt)
Mina olen üks sellele sambale annetajatest. Mulle lubati 2007. juulis, et kõigi annetajate nimed saavad raiutud graniitseina samba taha. Seda lubas SA Vabaduse Monument ja mul on sellest ka fotojäädvustus. Hiljem muutus see silindri sees olevaks nimekirjaks ja mälupulgaks, mis siis samba vundamenti maeti.
Selle esimese näitega tahtsin näidata, et selle projektiga on valetatud ja petetud juba algusest peale, isegi enne ehitama hakkamist. Muidugi ei vastuta ideede autorid neid teostavate inimeste eest aga kui seda teeb sõpruskond, keda ühendab Isamaa ja Res Publica liidu liikme pilet, siis head nahka sellest ei tule. Umbes 500 meetrit eemal on teine Isamaaliidu poolt püstitatud “mälestusmärk” ehk graniidist Toompea välitualett (2002. ja Siim-Valmar Kiisleri linnaosa vanemaks oleku ajal 2 miljonit).
Mina ei heidaks Ivan Orava matmiskohaks kuulutatud ristisambale ette selle kunstilist ega ka mitte ehituslikku teostust, sest pean seda sümboliks praegusele majanduskriisile. Seda kavandati ja ehitati majanduslikult headel aegadel kui oli veel usk, et 15 aasta pärast olemegi 5 rikkama riigi hulgas ja pensionid tõstetakse 4 aastaga kahekordseks. Sellel praegusel valitsusel oli läbi aegade kõige suurem sammaste alane kompetents (Parts Lihula, Pihl&Aaviksoo Tõnismäe) ning järgnenud probleemid punaseks minevate paneelide, isegi pühitsemata veega kokkupuutuest ära kustumise ja kuni jupikaupa alla kukkumiseni olid selle paratamatuks tulemuseks. Seda kõike tehti propaganda kampaania korras, et Eesti Vabariigi 90 aastapäeva tähistamise lõpuks annetame Eesti rahvale vabadusristi, selle kõrgeima järgu, mida ei antud mitte ühelegi inimesele. Kirjutasin aasta tagasi 17. juunil arvamuse “Eesti edu mälestussammas”
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=12755
Vähemalt on lohutav teada, et 2009. aasta võidupüha järel saan viia sinna leinapärja kirjaga “Siia matsid IRL, Reformierakond ja SDE Eesti edu”. Tahtsime Harjumäe nõlvale Võidusammast, aga välja tuli Eesti edu mahamatmist tähistav ristisammas. Palju tänu, IRL!
Isegi ametliku statistika järgi ei ole 84 084 – 2627 (töökohta) = 81 457 ametlikult tööks valmis olevale inimesele mitte mingit rakendust pakkuda.
Meenub eilne teade, et töötutoetust sai ka vaid 1/3 registreeritud töötutest. Ülejäänud 2/3 pidid leppima teadetega, et Euro tuleb, euro päästab.