Virgo Kruve: kommentaarid 14. juuni
“Töökohad, millega ei saa ühendust “
IRL-i loosung juunis 2009. a. toimunud Euroopa Parlamendi valimisteks oli “50 000 töökohta” ja “õiged otsused raskel ajal”.
http://www.youtube.com/watch?v=r4IOIE_TZJ8
Tagantjärgi teame, et kui läbi Euroopa Liidu rahade punnitamise on loodud 30 000, siis sellega on Tootsi kombel ka pool rehkendust valmis tehtud. Ometigi oli aasta tagasi registreeritud töötuid umbes 50 tuhat (10 %) ja käis arutelu, et kas aasta lõpuks tuleb 100 tuhat täis. Jah, tuli ning isegi üle selle (praegu umbes 20 %). Pärast seda on hakanud töötutena registreeritute arv kahanema ning seda rõhutatakse eriti kahel viimasel kuul aga nad ei lähe mitte tööle, vaid kukuvad registreeritute hulgast lihtsalt välja. Aprillis sai töötuhuvitist 1/5 ja mais 1/3 registreeritud töötutest. Isegi ametliku statistika järgi ei ole 84 084 – 2627 (vaba töökohta) = 81 457 ametlikult tööks valmis olevale inimesele mitte mingit rakendust pakkuda (11. juuni töötute statistika http://www.epl.ee/artikkel/578401 ).
Kui lubatakse uusi töökohti või räägitakse töökohtade loomisest (kasvõi sotsiaalsena), siis see on muidugi “tõsi”, mis räägitakse aga jäetakse ütlemata, et samal ajal kaob samasuur ja enamasti suurem hulk töökohti. Seega võid luua palgatoetusega 3500 alampalgalist tööd aga kui terveid tootmisalasid laastavad kriis, kärpimine, nõudluse vähenemine, tellimuste vähenemine ja muud majanduskriisiga kaasnevad nähtused, siis ei saagi töötute üldarv hakata alanema.
Üks põhjusi praegusele olukorrale on kärpimised, mis keeravad kinni raharingluse (majanduse vereringe) ja selle tulemusel mitte ei leevenda sümptomeid, vaid hirmutavad veelgi enam tarbijaid (hirm tuleviku ees kui kaotatakse töö) ehk leevendamise asemel hakkab see hoopis kuhjuma. Eelmine nädal tuli ka Eesti Panga teade, et veel on vaja 8 miljardit krooni eelarvele aadrit lasta. Kui seda teha, siis tundvat patsient ehk Eesti majandus ennast paremini. Mina olen selle suhtes skeptiline, sest IMF-il ei olegi ühtegi teist majanduspoliitikat kriisi olukorras kui vaid kärpimine: nii Argentiinas, Türgis, Kreekas, Hispaanias, Lätis, Eestis, Islandil, Venemaal või ükskõik millises teises majanduskriisiga riigis, kus neil on lastud laamendada. Pigem peaks järeldama, et nende huvi ongi aadri laskmisega saada osa varade odavast väljamüügist, eliidi rikkuste ümber jagamisest.
Kellel võimalik siis vaadaku teisipäeval kell 19 YLE1 pealt “Mennyttä etsimässä: Lama ja oikeus” saadet. Ma oletan, et see räägib samuti kuidas Soome lama ajal toimusid asjad Suomen Säästöpankin lõpetamisel. Kuidas võlgnike vara võeti ära ja sattus pangaga heades suhetes olijate kätte. Varasemast meenub üks teine lama käsitlenud saade, kus toodi näide 6 miljoniga ehitatud maja müümisest vaid 4 miljoniga, et saaks ka omaniku firmale küüned taha. Swedbanki saabus kriisiekspert Arne Berggren juba 22. veebruaril (ERR-i uudised), et juhtida halbade laenude osakonda. Temal ei ole seoseid kohalikega ehk lõikab kui noaga ega tunne mingeid sümpaatiaid. Äkki peaks rahandus-, majandus-, sotsiaal-, põllumajandus- ja lõpuks peaministri ka Rootsist palkama, sest siis ei oleks asi isiklikul tasandil haiget tegev, vaid kogu ühiskond saaks mobiliseeruda “nende” vastu. Omamoodi IME2 projekt, et vabaneda võõrvõimu alt.
Õige, lülita arvuti välja ja hakka elama.
Jututoas käimine 1997. oli põnev, ajalehe (mega.ee või delfi.ee) kommenteerimine 2000. uudne (said võrdseks ajakirjanikuga), Rate.ee ja P2P selle järel uus kvaliteet, millalgi 2005. tulid juba Orkut, Second Life, Youtube (2005) ning hiljem Facebook, Twitter, Netlog või ükskõik mis muu nimega vahend. Kõik need eelpool nimetatud on 95 % ulatuses inimese aja raiskajad. Ometigi aeg on ainus vara, mida on ühepalju nii rikastel kui vaestel ja selle raiskamine jätabki vaeseks kliki-põlvkonnaks.
Mina olen sotsiaalvõrgustike suhtes optimismist jõudnud realismini ehk need on veel kusagil olemas, ei ole neid ära kustutanud aga uutega ei liitu ja olemasolevates käin väga harva. Milleks olla mesilane mitmesaja tuhande Eesti kasutajaga pesas kui võid endale sisse seada päris oma personaalse koha? Pealegi 5. juulist saavad ka eraisikud registreerida 369 krooni eest endale .ee aadressi ning umbes 3 korda odavamalt .eu või .com (või mõne teise) domeeni.
Kirjutasin samast asjast oma blogis 4. juunil
Sotsiaalmeedia sünnist kuni surmani. Tänan, jätan vahele
https://www.virgokruve.eu/2010/06/04/sotsiaalmeedia-sunnist-kuni-sur[…]ahele/
Ainus viimaste aastate hea interneti alane leiutis on Skype, sest võtab telekomi firmade rahakotti minevaid kulusid vähemaks. Saad interneti raha eest ka rääkida või videot edastada ehk loob kasutaja jaoks tõepoolest lisaväärtust.
EPL-i kommenteerimine on ka hea, sest tegevus on vähestele valitutele (mitte massiüritus nagu delfi või muud) ja oled autoriga võrreldes eelises, sest ei pea läbima toimetaja filtrit. Selle viimase kohta ei oska arvata, sest artikleid pole kunagi EPL-ile pakkunud aga eeldan, et mingi osa nad lükkavad ikkagi tagasi (kustutavad kommentaari).
Kas me valmistume 20. sajandi tankisõjaks või 21. sajandi kübersõjaks? Üks asi on soetada neid väljaõppeks, teine asi nendega mingisugust võimekust unistada. Võimekus on Pirita tee ääres püsti! (see monument)
Tankid ja muu soomustehnika peab siiski olema, et sõdurid neid kuuldes lihtsalt araks ei löö ja samuti õpiksid, kuidas neid roomikutega inimkonserve õigesti avada (loe: puruks lasta, RPG-d Milan jne).
Nii Afganistani kui Iraagi, Liibanoni, Gaza konfliktid on näidanud, et vastaste tehnoloogiline tase on erinev ning ilma kindla rindejooneta ei ole erilist abi laserjuhitavast pommist kui sul puudub maapealne luuraja. Taleban suudab kasutada Stinger rakette aga neid mitte kunagi ise valmistada! Muidugi on hea lihtne sihtida ja päästikule vajutada nagu Hollywoody filmis aga nii võib tappa ka Reutersi ajakirjanikke (viimane tsiviilide tapmise skandaal + kümned igakuised teated Afganistanist).
Gruusia kogemus aga näitas, et 54+ tanki olid üsna kerge saak õhukaitse puudumisel. Nagu kuulsin Võidupüha paraadil haubitsat demonstreerinud sõduri suust, siis Eesti “õhutõrje on nagu naise karvad, et katab küll aga ei kaitse.”
Seega tasub 20. sajandi relvastust soetada minimaalne hulk väljaõppeks ja valmistuda ikkagi kübersõja kordumiseks (see tabas ka Gruusiat).
Eesti kõige kindlam riigikaitse on siinsete venelaste (Ida-Virumaa elanike) lojaalsus, sest vene sõdur tahab ennast kujutada päästja-vabastajana (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia abistaja) ning üks sõimav babulja Narvas on talle hirmsam kui metsas RPG-ga hiiliv kaitseliitlane.
Võitis sõprus ja kahe riigi head liitlas-suhted.
*