Selline vist ongi suvine hapukurgi hooaeg kui blogi on raske kirjutada
Isegi blogi jaoks on raske leida kirjutamise motivatsiooni. Uudiseid ja teemasid isegi ehk leiaks aga mitte motivatsiooni neile aega pühendada. Kuidagi rahulik on olnud ka pärast teleka välja lülitamist. Võtsin hoopis ette ühe kasti paljudest, milles hoian enne DVD salvestaja soetamist tehtud VHS-i salvestisi ja vaatasin ühte 2005. mais salvestatud kassetti. Sisu kannatab isegi 5 aastat hiljem vaatamist (huvitavuse mõttes). Seal oli üks soomlaste poliitiline huumorisaade ja siis dokfilm sõjas reporteritööd tegevatest ajakirjanikest. Kuidas nad on surevate inimeste jäädvustajaks või mõnikord näevad omaenda kolleegi surma lähedalt pealt (täna tuli uudis, et Kongos põles jälle 250+ inimest surnuks kummuli läinud veoauto tsisternist bensiini varastamiselt). Seal oli kirjeldus, kuidas läksid Iisraeli piiri lähedale filmima ja nendega aastaid töötanud autojuht, kes alati oli öelnud, et seisev auto on hea sihtmärk, kuid nüüd jäi autosse oma vanema pojaga telefoni teel rääkima, lasti juudiriigi tankimürsuga ribadeks. Rusude põlemine võttis mitu tundi ja selle aja vaatasid siis korrespondent ja operaator jõuetult pealt, sest tulistati ka kõiki lähenejaid.
Pani mind mõtlema, et me ise toodame infot ja meile toodetakse seda aina ja aina juurde aga tänu unustamisele ei saa me kollektiivselt küll targemaks. Näiteks see viimane poliitiline kampaania kui juhiti tähelepanu tööpuuduse tõusule, sest Andrus Ansip oli lubanud viia meid 5 rikkama riigi hulka aga sattusime hoopis vaesuselt 6. kohale ning siis ka IRL-i lubatud 50 tuhat uut töökohta, mis tegelikult oli samasuur arv registreeritud töötuid. Sellise poliitilise lubaduse valeks osutamise kuulutas siis klikimeedia sopa loopimiseks ja mustamiseks Reformierakonna ja IRL-i vastu. Loomulikult neil oleks hea meel kui inimesed ei mäletaks varasemaid lubadusi ja iga valimise eel teeksid üha uuesti otsuse, et keda siis parlamenti valida. Polegi imestada, et üle poole kohale saanutest ei ole seal siis uustulnukad, sest Riigikogu eelneva 4 aasta käkid on valijate poolt ära unustatud ja jälle usutakse nende ilusat jutt ja laitmatut välimust.
Ma ise olen blogi pidanud nüüd üle 2 aasta ja see on sissekanne umbes 967 aga ütlen ausalt, et mäleta isegi eelmise nädala või veel vähem eelmise kuu sissekannete pealkirju. Mida siis rääkida aasta tagasi kirjutatust kui vahepeal on massimeedia sinna uusi kihte ladestanud raadio, televisiooni ja interneti vahendusel. Me kõik oleme pidevalt infot ammutavad käsnad aga väga harva leiame aega endasse sadestund kihti kuidagi süstematiseerida või selle põhjal midagi väärtuslikku sünteesida.
Rahvapärimus oli samasugune kultuuri talletumise protsess kui kaasaja massimeedia jälgimine, kuid see muutus inimeste aeglasema elutempo (reisimise kiiruseks oli hobune, teabe levimise kiiruseks kirjatuvi või postitõld) tõttu kontsentreeritumaks teadmiseks, kus anti edasi ainult üldtunnustatud tõekspidamisi. Kindlasti oli ka tol ajal kuulujutte või eriarvamusi aga need ei kajastu kroonikates ega muinasjuttudes. Meie ajastul on aga erakordselt lihtne infot juurde toota, selleks on lausa leiutatud sotsiaalne meedia aga kui kõik muudkui räägivad ja kirjutavad, siis kellel on aega üldse järele mõelda, selle põhjal midagi analüüsida?
Mäletan, et kirjutasin kunagi üsna kriitiliselt Nirti, Liis Lassi ja siis selle modelli kohta, kelle nime esimese hooga isegi ei mäleta (Milana), et blogi muutmine raamatuks oli mingi uus trend. Ma ei ole vaevunud nende kolme raamatuid lugema, sest mulle pakuvad huvi ainult ühiskonda, poliitikat või majandust mõjutavad arvamused ja ideed ning nende noorte naiste raamatutest neid vaevalt leiab. Küll aga olen mõelnud, et peaksin võtma aega ja oma blogi kirjutised taaskord üle vaadata ning nende põhjal elektroonilise ja vabalt kättesaadava raamatu koostama. Paljud teemad on kordunud aga teatud ajavahede järel ning neist uuesti kirjutades on kindlasti osa asju jälle meelest läinud ja lisandunud uusi fakte ning samas oleks sellest rohkem kasu ka lugejatel, kes leiavad märksõna peale äkki omale huvi pakkuva kirjutise aga see on vaid selle konkreetse nädala kajastus ning tal jäävad ülejäänud tekstid selle tõttu leidmata. Seega oleks tegemist justkui blogis kirjutatud tekstide sõelale kurnatud kontsentraadiga, mis seeläbi võiks olla ka edaspidi kasutatav. Täiesti kindlalt tuleb ka 10-12 aasta pärast uus majandusmull ja selleks ajaks on inimesed jällegi lasknud endale vahepeal laenude silmuse kaela siduda või investeerinud fondidesse ja siis jälle kõigest ilma jäänud. Ma ei usu, et minu panus muudaks asjade kulgu suures plaanis aga vähemalt olen ise ja mõned lugemas käinud sellest õnnetusest äkki kõrvale hoidnud. Ma mäletan küll neid 5-6 aasta tagusi aegu kui kõik tuttavad ja sõbrad näisid laenu võtvat ja mina olin see valge vares, kes üüris ja nii veel mitu aastat järjest. Tagantjärgi tunnen oma tookordsete valikute üle heameelt aga eks masu või majanduse surm on ka mind mõjutanud.
Eile oli Vikerraadios küsimus, et mida viimati lugesid. See oli seoses selle pärastlõunase saatega, kus 30 kirjanikku räägivad oma viimasest Eesti kirjaniku lugemise kogemusest. Ma ei tea, mul on üleolev põlgus nende tekstide suhtes. Viimane raamat, mis minu mõttepilti tugevalt avardas oli hoopis John Gray ja viimati lugesin läbi võidupühaks Paul Krugman Depression Economics teemalise raamatu (näen nüüd laenamist ja raha emiteerimist pigem kriisi leevendavana, kärpeid aga majandust külmutavana ning valuutakomitee süsteemi paindumatu ja probleemsena, mis tekitas raskusi Tai, Argentiina, Mehhiko, Venemaa kriisides) kuid peaksin seda veel tegema, sest ühe korraga ei jäänud kogu seal antud mõttetarkus meelde.