Linnupoegade aeg
Esmalt tahaksin avaldada pahameelt liiga kuuma ilma üle. Termomeeter näitab varjus +32 kraadi ja toas näitab mul +30. Ma ei tea, kuidas seda taluvad minust paksemad inimesed. Ainus leevendus on üsna tugev tuul, mis vähemalt varjus jahutab maha. Kuid abi pole ka avatud akendest, sest õhk liigub minimaalselt.
Öelge veel, et kliima ei soojene. Talvel oli mitu nädalat -30 kraadi lähedane külm ja nüüd umbes 7 kuud hiljem on siis +30 lähedane või sellest üle sooja. Ma mäletan kuuma ilma ka varasematest aegadest aga mitte sedavõrd pikalt. Palju seda nüüd ongi, vähemalt 2 nädalat aga ilmselt lausa 3 sest juba jaanipäeval oli soe.
Igatahes kliima on muutumas, keskmiselt natuke soojemaks aga samas ka äärmuslikumaks ehk siis külma ja kuuma perioodid on pikemalt ning karmimalt kui varem. Sinna juurde esineb rohkem sademeid nii talvel lumena kui suvel vihmana ja tulemuseks on üleujutused. Kevadel lume sulamisest, suvel vihmadest. Olid Saksamaal, siis Poolas ja möödunud nädalal Rumeenias.
See kõik ei ole aga eriti mõjutanud väikeste lindude pesitsemist. Rasvatihastel on teine pesakond ja pojad on juba rohkem kui nädala endast viuksumisega märku andnud. Nüüd on see sedavõrd vali, et kuulen ka 50 m kaugusele. Imestan, et mõni kass ei ole sinna uurima läinud, et mis toit seal lärmab. Varasematel aastatel on seal pesakasti lähedal neid küll ronimas nähtud aga puuri ava on piisavalt väike ja põhjast kõrgel, et kassid ei ole siiani veel kedagi ära söönud (niipalju kui on märgata olnud).
Päeval oli õunapuus selline väike linnupoeg. Ma ei tea selle liiki aga vanad linnud on terava nokaga, alt helehallid ja pealt tumedad (hallikad) ja väga tõhusad õunapuu oksadelt putukate ja võimalike kahjurite otsimisel. Nende häälitsus on selline ühetooniline “tiksumine” või justkui keegi sülitaks hammaste vahelt tereva heliga.
Kui nüüd arvate, et tegemist on sellise meeldiva linnuga, siis osaliselt olete õigel arvamusel. Inimesel on temast kasu, sest nagu öeldud, õunapuud vaatab ta oksakaupa läbi (nägin teda kevadel ka puude õitsemise ajal). Samas aga olin täna tunnistajaks kui selle linnupoja vanem, kes on tihasest nii veerandi võrra väiksem, püüdis kinni seina peal peesitanud kirju liblika (see kõige tavalisem, koerapoiss või mis ta liiginimi oligi) ja pärast maandumist lähedal olevas puus, asus seda liblikat siis vastu oksa materdama ja alla õgima. Ma arvasin, et ta sööb enda nokast suurema keha läbimõõduga liblika tükikaupa ära aga eksisin. Mul kulus selle eelneva kirjeldamisega ka rohkem aega kui sellel linnul terve liblika alla kugistamiseks. Just nimelt, läksid nii liblika keha kui tiivad. Siis mul oli küll tunne, et kuidas saab nii väike lind olla sedavõrd suure õgimise võimega. Vaatasin interneti piltide pealt järgi, et tegemist ei olnud õgijaks kutsutava linnuga. Samuti ei ole ta must-kärbsenäpp, sest seda liiki tunnen, kuna pesitses mai algusest kuni juuni keskpaigani ühes teises puuris ja on juba varasemast tuttav. Samuti polnud linavästrik, puukoristaja, sootihane või mõni teine valge kõhualuse ja tumehalli seljaga liik, keda oskaksin pakkuda.
Peanin selle pealkirjaks linnupoegade aeg, sest hommikul nägin lepas väikseid tihaseid ringi hüppamas (sellise 1 cm pikkuse sabaga ja minu lärmakad tihase pojad on veel alles) ning lõunal sattus minu läheda puusse lendama veel üks väike linnupoeg, keda kahjuks ei oska liigiliselt nimetada. Kuluks ära mingi lindude välimääraja, sest neid väikseid linde on ikka nii palju, et olukorra adekvaatseks kirjeldamiseks tuleb sõnadest (liiginimedest) puudus.