Varsti kaob toodetelt selle valmistaja nimi
Mina ei ole Kuubal käinud aga nägin dokfilmis “Surplus – Terrorised into Being Consumers” (Ületootmine – terroriseeritud tarbima) ühte teemakohast näidet. Seal on müügil ainult 1 sorti hambapasta. Selle pakend on ilma kirjadeta, sest kõik teavad sisu. Pole enam vajadust peale trükkida isegi toote nime Perla (Pärl).
Kõik selle dokfilmi osad on kättesaadavad ülal toodud aadressi ja kasutaja kuparanto konto kaudu. Filmile on olemas ka eestikeelne tõlge subclub.ee lehel. Kust saada aga dokfilm? Selle peate ise lahendama, siin ma vihjeid ei anna. Kuid tagasi teemasse.
Selle eelneva näitaga tahtsin tuua näite ka meie elust 5 või 10 aasta pärast kui laseme toimuda praegusel kaubanduskettide algatusel. Selle nimeks on margitoode või omatoode. See tähendab, et näiteks piima, kohupiima, vorsti või ükskõik millise teise toiduaine pakendile on trükitud selle konkreetse kaupluseketi logo ja pakendil on kiri, et valmistatud ka selle sama kaupluseketi tellimusel aga tegelik valmistaja on nimetu. Mitte kusagil pakendil ei ole kirjas, et milline osaühing või aktsiaselts selle toote pakendas või kust pärineb tooraine. Näiteks mina leidsin paar kuud tagasi hakkliha pakendilt, et see oli tellitud Eestist, pakendatud Poolas ja liha pärines Suurbritanniast. Kui hakata mõtlema, siis Inglismaalt liha vedamine Eestisse pidi tekitama üsna märgatavalt transpordikulu. See on võimalik ainult selle tõttu, et liha ja loomade kasvatajale makstakse umbes 10 kuni 15 % toote lõpphinnast. Ülejäänud 85 protsendi eest siis veetaksegi toodet ühest Euroopa äärest teise.
Teine näide on mul kohupiima pakendi kohta. Kui selle alumise pildi suuremaks klikite, näete ka kirju lugeda. Kuid seal on kiri, et:
Toodetud Eestis A-Selver AS-i (Pärnu mnt 238, tel. +372 6673800, 11624 Tallinn) tellimusel. [järgneb sama info vene keeles].
Mina tahaks vähemalt linna täpsusega teada, kus on toode valmistatud.
Mis on sellise arengu tulemuseks kui poeketid viivad läbi tootjate nimede eemaldamise toodetelt? Ennekõike lõigatakse läbi tootja ja tarbija vaheline ühendus. Eesmärgiks ongi, et tarbija ei teaks toote valmistajat. Sellisel juhul saab poekett, antud juhul siis Selver, hiljem vahetada temale piima, kohupiima, liha, vorsti või ükskõik millist toiduainet tarnivaid tootjaid.
Esialgu võetakse tootjalt proovipartii. Hiljem öeldakse, et siin on meie markeeringuga toodete pakendamise materjal ja kui tahad oma toodet (liha, piima, ….) üleüldse kusagile müüa, siis pead selle panema meie pakendisse ja ainult siis võtame selle müüki. Taolise sundvaliku ette ei ole veel tootjad jõudnud aga margitoodete ehk omatoodete levikuga on see paratamatu.
Kõige kurvem selle juures on asjaolu, et kauplusekett omandab võimu tarbija ostukäitumise üle. Tarbija ei saa enam eelistada ühte tootjat teisele. Tema eest teeb valiku ära poekett. Selveri ostjuht määrab, millise rasvaprotsendiga on piim või millise lisamaitsega kohupiim (miks peaks olema üldse vanilli maitsega kohupiim, mis on läänes odava saasta tunnus?) ja kas lihal on kondid sees (ribi) või on see tailiha.
Kui Selver oleks kevadel oma eesti liha müügilt korjamise ära jätnud ja teinud seda näiteks aastal 2013. siis ilmselt selleks ajaks ei olekski enam vahet olnud, sest tarbija ei olekski teadnud, kelle käest Selver liha tellis. Praegu oli poeketi ainus viga liigne kiirustamine. Nad arvasid, et margitoode on juba tarbija poolt omaks võetud, et inimesi ei huvita nende toote päritolu. Näiteks 2008. suvel oli Rimi reklaam, kus ühes kaadris oli lehma udar ja selle küljes lüpsimasin, siis näidati piimapakki, teises kaadris oli sama udar ja lüpsimasin ning nüüd näidati Rimi sildiga piimapakki. Selle järel tuli kiri, et sama toode aga üks nimi (täpset sõnastust ei mäleta).
Sõnum kaubanduskettidelt on ühene. Me tahame müüa vaid oma nime ja logo kandvaid tooteid, sest siis saame ise valida meile toote tarnija ja tarbija lülitada ostuotsuste tegemisest välja. Väga raske on protestida kui sa ei tea, kes on sinu konkreetse toote teinud.
Kui Kuuba on loobunud hambapasta tuubile sildi trükkimisest ilmselt konkurentsi puudumisest, siis Eesti kapitalistlik majandus üritab jõuda täpselt samasuguse tulemuseni, et tootel ei oleks selle valmistaja nime.