Kaitsepositsioonid telesaates Maire Aunaste vastu

Vaatasin laupäeval kordust Maire Aunaste saatest “Mida teie arvate”, kus oli jutuks eestlaste ja venelaste suhtlemine tavaelus. Üks külalistest Alex Lepajõe hakkas mulle silma aga eriti kõrgele tõstetud põlve ja ristatud kätega. Paremat näidet kaitsepoosist on vist raske tuua.

See oli näide kehakeelest, kus inimene loob justkui barjääri enda ja ebameeldiva inimese (saatejuhi) vahele, tõstes selleks põlve kõrgele ning haarates ka kätega sealt ümbert kinni.

Või siis tema teine stiilinäide:

Seekord on ta käed lahti ja üritab nendega oma sõnu võimendada. Tasuks tähelepanu pöörata ka paremal oleva laulja Uku Suviste ristatud kätele, mis ei ole nii resoluutne kaitse. Küll aga ei tasu põhjalikke järeldusi teha naiste üle põlve asetatud jala järgi, et nad on kohe kaitsesse asunud. Siiski pidi sellel olema tähendus, et kummale poole jalga kõigutab ehk mis on sümpaatsem.

Üldiselt tuleks sokkidele tähelepanu juhtimist pidada ebaviisakuseks ja jalad hoida ikkagi põrandale toetatuna.

Mulle meeldib antud juhul paremal Juku-Kalle Raid ja tema jalgade asend, mis ei ole nii rõhutatult kaitset demonstreeriv. Vasakul olev Uku on jalad liiga laiali ajanud.

Televisioonis esinejal tuleks kehakeelt väga hoolikalt jälgida, sest inimeste nägemine (alateadvus) domineerib kuulmise üle. See tähendab, et kui räägitud sõnad ja kehakeel on omavahel vastuolus, siis kaldutakse järeldusi tegema kehakeele (nähtu) järgi. Poliitikute kehakeel on selles mõttes ebahuvitav, et peegeldabki nende sõnu. Nad kas tõepoolest usuvad omaenda juttu või siis on koolitustega õppinud kehakeelt valitsema. Vaid harvadel juhtudel õnnestub tabada neid olukorrast, kus pilt ja heli ei lähe kokku.