Sööge 1000 krooni eest kuus ja peki probleeme ei ole

Käisin täna hommikul kaalu peal ja ossamameie, nju ma ei tea, voodi vist peab veel mu pekke vastu. Mind masendab mu kehakaal ja see, et ma viimasel ajal pidevalt nii väsinud olen. Muidu pole elul nagu vigagi, aga kes oleks see hea inimene ja mind käekõrval soprtima viiiiks.

http://raspe.wordpress.com/2010/10/05/tegelt/

See tekst jäi mulle eile silma. Hakkasin siis mõtlema, et pekk saab tekkida vaid toidust saadud, kuid kasutamata jäänud energiaga ning selle probleemi lihtsaim lahendus pole mitte väljundiga võitlemine (energia ladustamine rasvkoena muudetakse peki põletamiseks sportimisel), vaid sisendi vähendamine. Kui vähem süüa, siis pole organismil ka midagi rasketeks aegadeks reservi panna.

Ma ei tunne autorit ega tea tema hinnangut masendavaks tegevast kehakaalust. Oleks ta pannud kehamassiindeksi või pikkuse/kaalu, oleksin natukenegi ettekujutust omanud aga nüüd ma ei tea seda ja äkki ta on lihtsalt liialt enesekriitiline. Naised on terava keelega nii teiste suhtes kui ka kõrgete nõudmistega endale. Nad vaatavad tibi-ajakirju ja unustavad ära, et kõik sealsed modellid või “naised” on saanud virtuaalset dopingut ehk siis photoshop on neid teinud saledamaks ja nahk on sama veatu kui plastmass. Tavaelus muidugi barbiesid ei kohta, sest inimesed ei ole veel evolutsioneerunud sellisteks piitspeenikesteks aga me oleme sinnapoole teel. Nimelt massimeedia kujundab meie ootusi partnerile (milline on “õige” välimusega naine või mees) ja sellest väljapoole langejad lihtsalt ei leia partnereid. Vaadake inimeste pilte aastatest 1960. ja ettepoole ning näete, et seal on justkui teistsuguse kehatüübiga inimesed. Eriti imelik on vaadata möödunud sajandi alguse ja maailmasõdade aja inimeste fotosid. Selliseid nägusid tänapäeval enam ei kohta. Võimalik, et tookord kasutatud tehnika tegi neid kuidagi teistsuguseks aga mulle tundub, et inimeste (näo)välimus on samuti põlvkondade jooksul muutunud. Toon ka ühe personaalse näite inimeste juures toimuvast muutusest. See on meeste pikkuse kohta ja väga detailselt ma seda lahti ei räägi aga 15 aastat tagasi gümnaasiumi lõpetades olin ma umbes 6-7 sentimeetrit pikem kui mehed keskmiselt. Möödunud aastaks oli see kahanenud vaevalt 2 sentimeetri peale. Mitte mina ei jäänud vahepeal 5 sentimeetrit lühemaks, vaid vahepeal on üles kasvanud keskmiselt pikemad põlvkonnad noormehi ning see, mis paarkümmend aastat tagasi tundus pikk, on nüüd ühtäkki muutunud keskmiseks. Ilmselt sama trend on ka naiste seas.

Ma arvan, et samasugune muutus on toimunud ka naiste arusaamades oma keha kohta. See mille kohta mina oleks öelnud 15 aastat tagasi normaalne naise keha, on nüüd muutunud ilu standardite järgi juba trimmimist vajavaks, sest vahepeal on üles kasvanud aastakäigud veelgi saledama kehaga naisi. Mul on selle kohta tuua ka üks isiklik meenutus, kus umbes 10. klassis olles imestas klassiõde, et kuidas saavad umbes 5. k lassi tüdrukutel olla sedavõrd peenikesed jalad. Ma ei mäleta, millises kontekstis see jutuks tuli aga tema väljaütlemine leidis teiste klassiõdede poolt toetust. Ilmselt seal ikka on midagi, et teised naise ja nooremad naised tunduvad kuidagi “kõhnadena”. Seejuures oli selle välja ütleja minu arvates normaalsetes mõõtudes ja ega meil seal temast eriti saledamaid ei olnudki.

Kui ma riskin nüüd pekkide kohta üldistust teha, siis naise välimusega on korras niikaua kui ta pole kaotanud taljet (vöökohta). Kui see on juhtunud, siis tuleks tegeleda söödava toidu koguste vähendamistega, mitte teha kulutusi spordisaalile. Mina ei saa tegelikult sellest aru, et esmalt kulutad raha enda ülekaalu söömiseks ja siis kulutad raha, et kellegi juhendamisel sellest ülekaalust lahti saada. Äkki ma ei suuda seda mõista, sest olen ise olnud alati pigem kõhn aga samamoodi usun, et sama suurest toidu kogusest ei saa üks inimene võtta märgatavalt rohkem kaloreid kui mõni teine. Seega lähtun eeldusest, et inimeste võime toidu seedimisega sealt eluks vajalikku saada pole kordades erinev, vaid ilmselt kuni mõnekümne protsendini erinev. Seega on kogu kurjajuur ikkagi söödava toidu koguses (koostises) ja mitte erinevalt “ehitatud” seedimises. Kuigi mõtlema hakates, siis äkki ongi vahepeal toimunud toidu raiskajate osakaalu suurenemine, kes omastavad toidust vähem ja selle tõttu on siis kõhnemad. Igatahes on probleem ja tulemus ikkagi seotud söödava toiduga, mitte trennis käimisega. Võimalik, et trenn rahuldab hoopis teisi vajadusi peale kõhnemaks saamise, näiteks suhtluskoht, vaba aja sisustamine või midagi kolmandat.

Kuid mis on selle 1000 krooniga? Nimelt eile tuli see Heimar Lengi eksperiment 1000 krooniga (toimetulekutoetus) elamisest jutuks ja leidsin seda märgitavat ka ühes blogis. Seega on info sellest nooremate inimesteni jõudnud ja teemat peaks käsitlema.

Ma olen selle kirjeldamisel otsekohene ja ütlen, et tegemist on valimiseelse kampaania osaga, sest täna on jäänud täpselt 5 kuud Riigikogu valimisteni (eelvalmisteni 2 nädalat vähem) ja praegune Riigikogu liige vajab kampaaniat (meedias olemist, sest inimesed valivad massimeediast tuntud nägusid, mitte tundmatuid aga suurepäraseid eksperte). See toetuspiir 1000 krooni on olnud juba aastast 2008. kui algas tööhõive alanemine ja töötute arvu suurenemine ning selle peale oleks võinud tulla juba varem, et selle summaga saab ilmselt inimene ennast ära toidetud aga mitte midagi ei jää üle peavarjuks, riieteks, soojuseks (kütteks) ega elektriks (valgus) ning internetist võib vaid unistada. Samuti ei saa kasutada ühistransporti, sest edasi-tagasi käimiseks kuluks 2/3 üheks päevaks jaguvast toidurahast. 33 krooni eest päevas võtaks 2 piletit ära 2/3 ja kui õnnestuks kasutada tunnipiletit, siis 1/2 ehk 16 krooni (Tallinna näited).

Ma ei kritiseeri Lenki selles katsetuses osalemise pärast. See ei ole populism, see on osaluseksperiment, mille lõppedes 1. novembril vaatab Heimari pangakontolt vastu vähemalt 4 keskmist palka. Kui soovite, siis tal on praegu lihtsalt paast. Kui oleks reformierakondlane Raivo Järvi selles eksperimendis osalemas, kes ausa näoga kurtis Ringvaate saates, et ta ei tule isegi 4 keskmise palgaga toime ning tulevane palk tuleb siduda euroga ja teha suuremaks, siis tema oleks ilmselt ka 30 päeva hiljem elus, sest ilma toiduta suudab inimene elada (kui saab joogivett) vähemalt 40 päeva (mällu on jäänud selline number). Muidugi ei saa nälja puhul rääkida töövõimest aga ega seda töötutelt ka ei oodata (lebagu rahulikult oma kodus/varjupaigas). Riigi meelest võibki töötu 1000 krooni eest nälgida. Suuremates omavalitsustes on ka supiköögid avatud.

Kui keegi tahab minu soovitust saledaks tegevast ja odavast toiduainest, siis selleks on riis. Aasias ei tuntud ülekaalulisust ja see on probleemiks muutunud alles koos ameerikalike (kiir)toitudega. Ameerikast on alguse saanud ka võistlused, kus osalejad püüavad aja peale võimalikult palju toitu alla kugistada, seejuures seda vaevalt mäludes.

Võistluse korraldaja (sponsori) logodega on nii plastikust toit kui veepudelid.

Sellel pildil on kiirõgimise nimetu võitja, võistlust sponsoreerinud firma kaubamärgi taustal.

Minu bioloogia õpetaja ütles, et seedimine algab suus mälumisest (maol ei ole hambaid) ja seega tuleb toit korralikult läbi närida. See ameerikalik õgimine oli tuntud ka ühes teises impeeriumis, nimelt Roomas, kus erinevate toidukordade vahel rikkurid oksendasid vahepeal söödud toidu välja, et saaks midagi veelgi hõrgumat jälle alla kugistada. Neil oli nii palju vara ja selle investeerimiseks praktiliselt polnud väljundeid (ei autosid, lennukeid, koduelektroonikat, aktsiaid, jne.), et pidid üleküllust lihtsalt endale sisse ahmima. Seejuures oli boonuseks kui see toit oli eksootiline ehk kallis, sest palju sa ikka jõuad läbi seedida, igal inimesel on piirid.

Kui keegi vajab motivatsiooni järgmisel korral vähem söömisest, siis võiks mõelda nendele inimestele, kes toidu puudumisest surevad nälga. Aastas on neid 2,5 miljonit (6849 surnut päevas või 285 surnut tunnis või üks näljasurm iga 4,7 sekundi tagant). Mõelge, et iga 5 sekundi tagant sureb maailmas inimene nälga ja teil on praegu ning tõenäoliselt ka homme ja nädala ning kuu pärast piisavalt sööki ning te ei pea seda praegu endale sisse ahmima, et siis laskuda peki üle kurtmiseni. Tõsi, pekk võib tulla ka stressist kui toit on millegi teise korvamiseks aga ennekõike peaks ta olema ikkagi igapäevaseks toimetamiseks vajaliku hulga energia (toitainete) saamiseks ning mitte koht oma murede peitmiseks.