Koivaline ajakirjandus ehk vaarikatega luik
Ma polegi siiani puudutanud möödunud nädala uudist ehk siis Oivalise ajakirjanduse auhinna ja 100 000 krooni andmist ühele suhtekorraldaja blogile. Sest see on kambakraatia. Üks kambajõmm kiidab teist. Ekspress Grupp otsib liitlast uuest meediast.
Mina ei mäleta auhinna saanud Daniel Vaariku aega valitsuse suhtekorraldajana ega pole temaga ka kokku puutunud aga ma mäletan, et umbes 4 aastat tagasi oli Välisministeeriumis suur vaimustus Second Life nimelise sotsiaalvõrgustiku loomiseks ja seda projekti teostas umbes 180 tuhande eest siis seesama Daniel. Ma ei kasutanud tookord seda lehekülge ja nüüd ei võta nad enam uusi liikmeid vastu ning ma ei saa anda hinnangut taolise raha sihipärase kasutamise ja saavutatud eesmärkide kohta. Küll aga saan viidata, et praeguseks on see Urmas Paeti ministeeriumi investeering vähem väärt kui isamaaliitlaste rajatud välipeldik (mis maksis teatavasti 2 miljonit), sest ta ei ole üldsusele kasutatav. Võimalik, et on ka tehniliselt aegunud. Või kes tahakski aega kulutada virtuaalse mängu peale kui on olemas youtube, facebook, twitter ja muu sotsiaalne meedia.
Mina näen selle valiku juures kahte olulist aspekti. Esiteks tunnistatakse interneti meediat võrdväärselt traditsioonilise ajakirjandusega ja teiseks ei ole auhinna saamiseks vaja olla massimeedia. Näiteks mina olen sellele Danieli lehele juhtunud umbes täpselt 2 korda. See näitab ka seda, et lugejate massid hajuvad väiksemateks gruppideks. Esialgu püüab veel massimeedia neid hajuvaid saarekesi kajastada, näiteks ajalehed refereerivad memokraat.ee tekste või epl.ee teeb ülevaadet blogidest ja twitterist ning delfi.ee üritas möödunud aastal mõned kuud kajatada blogide ülevaadet aga isegi blogileht.ee läks hingusele. Pikemas perspektiivis seob massimeedia endale silmust kaela kui juhatab lugejaid otse allikate juurde. Ma ei tea kes ja millal neilt tooli alt lükkab aga ühel päeval on see juhtunud, et massilise teavituse asemel on näiteks 100 väikest kanalit ja lugejate inforuumid enam ei kattu, sellest tulenevalt on meil fragmenteerunud inforuum ja universaalse kultuurikogemuse asemel on individualistlik maailmapilt.
Massimeedia ei ole veel aru saanud, et nende positsioon “vahendajana” on ohus. Suur osa poliitikuid ja ühiskondlikult aktiivseid inimesi on leidnud endale interneti kaudu väljundi kas blogis või sotsiaalmeedias ega VAJA enam ajalehtede/raadio/tv toimetusi sihtgrupini jõudmiseks. Käesoleva aasta II kvartalis oli digitaalse meedia (raadio, tv ja internett) reklaamiraha 12 protsenti suurem kui analoogmeedia (ajalehed, ajakirjad, välireklaam) osa. Olen sellest blogis varem kirjutanud ja praegu viitama ei hakka. Veel 2009. aastal oli erinevus vaid 2 protsent. Sellest võib välja lugeda, et teadmata arvu silmapaaride asemel ajalehe, ajakirja ja välireklaami eest eelistavad tellijad selgemini mõõdetavaid tulemusi raadio, televisiooni ja interneti vahendusel. Selle asemel, et mõistatada mingi info levikut paberi vahendusel, saab internetis seda üsnagi täpselt mõõta, suunata ja reklaamida. Ning mis eriti hea, paberi puhul pead reklaami aina jälle ja jälle maksma aga interneti puhul võib see kättesaadavana levida ka aastaid hiljem. Kulutused selle kättesaadavana hoidmiseks on aasta jooksul märgatavalt väiksemad kui kasvõi 1/4 reklaami paberlehes.
See käesolev postitus tuli auhinna saaja suhtes mitte just eriti soe aga seda põhjusel, et näen siin Ekspress Grupi tooteasetust (samavõrd oleks panga poolt spordi sponsoreerimine). Kui selle auhinna oleks otsustanud kasumit mitte taotlev organisatsioon, siis suhtuksin sellesse märksa suurema lugupidamisega aga praegusel juhul näen sellel pildil vaarikatega kaunistatud luike. Vabandan sõnamängu pärast.