1937. aastal vaadati telekat peeglist ja 2010. aastal prillidega

Lennart Meri eluloost rääkiv dokfilm on Eesti esimene 3D tehnoloogial valmistatud audio-visuaalne teos. Sellest teavitas eilne Aktuaalne Kaamera. Mina ei näe selles uudisväärtust, sest 3D jääb sama marginaalseks kui oli Betamax video (võimalik, et kirjutasin ka selle nime valesti).

Omal ajal oli kaks konkureerivat videomaki standardit. See eelnevalt nimetatu oli kvaliteetsem aga vähemalt 2x kallim kui VHS ja inimesed valisid odavama ning suurema filmide valikuga (kuuldavasti pooldasid seda standardit täiskasvanutele filme valmistanud kompaniid) standardi. Tulemuseks oligi mastaabiefekt, kus suurem hulk pakutavaid filme meelitas järjest enam inimesi soetama VHS-i standardit kasutavat videomakki, see omakorda tähendas uusi tellimusi tootjatele ja iga järgneva partii valmimisel natuke väiksemat hinda. Mul on meeles selline näide (võib olla teoreetiline), et toodetava koguse kahekordistumine langetab lõpptoodangu hinda 20 protsenti.

Järgnevalt üks väike tagasivaade televiisori ajalukku.

Televiisor Telefunken FE VI 1937. aasta mudel oli enne II maailmasõda ilmselt kõige tavalisem. Ekraani diameeter oli 45 sentimeetrit ja pilt oli 441 rida ning vaataja nägi seda 45 kraadise nurga all olevast peeglist. Me võime vaid oletada, et inimestele ei meeldinud kaldu asetatud peeglist pilti vaadata ning suudeti lahendada tehnoloogiline väljakutse kineskoobi otse vaataja suunas asetamiseks.

Esialgu olid sellised horisontaalsed kineskoobid väikse diameetriga ja nende ette pandi veel suurendusklaas, mille järel muutus pilt umbes 2x suuremaks. Sellisest seadmest mul kahjuks pilti ei ole.

Viimane tehnoloogiline uuendus on siis vaatajal prillide kasutamine, et näha pilti “rohkem elavana.”

Mulle meenus, et me pole veel jõudnud isegi mitte kõrgresolutsioonilise televisioonini (HD) aga juba räägitakse 3D tulekust. See kinnitab minu arvamust, et 3D ei jõua enne massidesse kui pole selgunud eelneva standardi ehk siis kõrgresolutsiooniga telepildi käekäik. Kui televaataja on valmis senise 720×576 pikslit pildi asemel soetama ja maksma uute umbes 1900 piksli laiust pilti toetavate seadmete eest, siis võime alles hakata tegema sisu 3D standardile.

Minu meelest ei ole väga vahet, kas vaatad filmi arvuti ekraanilt või suurelt ja ülikallilt telerilt, sest praeguseni (nii VHS, DVD kui digitaalne televisioon) on see pilt ikkagi häbematult väike (nagu öeldud siis 720×576 pikslit). Minu esimese arvuti monitor oli möödunud sajandi lõpus 15″ ja see oli ka 800×600 pikslit.

Link: Lennart Meri dokfilmi kohta http://uudised.err.ee/index.php?06221460