Geenivaramu täitis 5 % algsest lubadusest aga kuulutati ikkagi lõppenuks
Geenivaramu oli 1999. aasta projekt, mis seadis eesmärgiks miljoni eestlase vereproovi kogumise, et selle põhjal luua geeniandmete andmekogu. See pidi saama tulusaks projektiks investoritele ja aitama ravimitööstusel leida lahendusi mitmetele haigustele (alates vähist, suhkruhaigusest) kuni igapäevase õnneliku eluni välja. Ma mäletan neid aegu kui ETV kanalil jooksid temaatilised saated ja meile lubati lausa personaalseid ravimeid, mis oleksid olnud koostatud inimese geenikaardi järgi. Mul oli võimalus kuulata Tartus ühte Geenifoorumit ja ma olen selle üle tagantjärgi väga tänulik, sest sain seal vajalikku infot.
Ma ei mäleta täpselt seda aastat, millal Geenivaramu investoritel rajanev äriplaan ebaõnnestus ja kogu krempel määriti kaela maksumaksjale ehk Tartu Ülikoolile. Minu arvamuse järgi oleks selle võinud tookord pooleli jätta, mitte punnitada edasi.
Ma saan muidugi aru, et lõputult ei ole võimalik projekti lohistada ja kusagile tuleb piir tõmmata. Omamoodi imelik oli ankrumeeste hulgas näha sotsiaalminister Hanno Pevkurit, kes sai ka Geenivaramu viimaste 50 000 doonori piirist puudu olijate sekka.
Pärast seda kui Mart Laar käis verd loovutamas, ei saa mina taolisi kaadreid vaadata ilma selles suhtekorraldust kahtlustamata.
Ainukene hea asi kogu projektis on see, et minuteada ei ole veel proove kaardistama asutud ja need seisavad lihtsalt külmikutes ja ootavad seda aega kui geenikaardi valmistamine käiks kiiremini kui nädala jooksul ja oleks praegusest veelgi odavam. Umbes kuu tagasi oli ka uudis, et Tartu Ülikool sai viimase taseme sekveneerimise masina ja ühe inimese geenikaart suudetakse nüüd valmis teha nädala jooksul. See tähendab, et 50 000 inimese geenikaardid valmivad umbes 961 aasta jooksul.