Raha on muutunud kaubaks, valuutasõda on III maailmasõda
Heaoluriik saab otsa kui asjade tootmine on viidud kolmanda maailma riikidesse, mis teevad tööd kilo riisi eest. Proovige Eestis õmmelda paar teksapükse 4-5 dollari eest. Ometigi selline on Hiina ja India tehaste toodangu omahind. Lisage siia transpordi kulu ja nuputage, miks vahepeal on hind lähenenud 100 dollari peale.
Maailma tõeliselt rikkad inimesed on praeguseks loobunud raha investeerimisest asjade tootmisse. Neid on juba piisavalt. Pealegi kipuvad nad liiga kaua vastu pidama ja põlvkonna välja vahetamiseks on vaja avaldada survet. Kasvõi digi-tv tulek, mis on sundkäik kõigile tarbijatele uute seadmete soetamiseks. Uurige näiteks PAL signaali ja digi-tv standardeid ning näete, et pildi suurus punktides jääb samaks. Võib isegi hullemaks minna, sest Zoom-tv pakettides on see praegusest analoogist 20 % jagu väiksem. Samamoodi müüb meelelahutus samu laule ja filme üha uutel andmekandjatel: vinüül, lint, kassett, cd, mp3 või lint, VHS, DVD, blue-ray.
Seega on taolises olukorras kõige tulusam teenida raha just raha pealt: laenamine, finantstegevus, autoritasud, intellektuaalne omand, jne. Ühes raamatus oli hea lause, mis mulle meelde jäi: vaesed ja keskklass töötavad raha eest, rikkad panevad raha enda eest tööle (Rikas isa, vaene isa). Riikidele laenu andmine on ka väiksema riskiga, sest vastutavad ju maksumaksjad solidaarselt ning ainus legaalne jõu ja terrori (trahvid, maksud, karistused) kasutamise õigus oma alamate suhtes ongi riigil. Lisaks on keskpangad ametis raha trükkimisega ja läbi taolise “raha väärtuse lahjendamise” oleks kaupade tootmisest saadav tulu nende müügi hetkeks jällegi väiksem.
Kui siin võrreldakse Ühendriikidega, siis Euroopa ei saa seda mudelit eeskujuks võtta. Niikaua kui nafta hinda arvestatakse dollarites, võibki FED raha nii palju juurde trükkida kui masinast tuleb. Vähemalt CNN, BBC, EuroNews ja muud telekanalid näitavad majandusest kujundlikult rääkides sageli just raha trükkimist.
Euroopa Liit aga vajab ühisraha stabiliseerimiseks instrumenti (antud juhtumil moodustatud fond), et majanduse ebaühtlaseid arenguid liikmesriikides kuidagi tasakaalustada. Sama põhimõte on muidugi ka USA-s, kus osariigi raskuste korral saab ta abiraha üldisest kassast kuid neil on seda lihtsam hallata kasvõi ühise keele ja sajandite pikkuse ajaloo tõttu. Euroopa liidrid aga peavad arvestama erinevate keelte ja kultuuridega, mis majanduslikule sidususele seab pigem takistusi.
Euro on alles väga noor, algkoolis käiv 8 aastane laps (pangatehinguid 11 aastat) ja loomulikult vajab oma “vanemate” tugevat toetust selles finantsiliselt ebastabiilses maailmas. Mõelge näiteks, miks 2003. maksis nafta 32 dollarit aga nüüd 80 ja vahepeal lausa kuni 150 dollarit barreli eest. Mina arvan, et see on tingitud mitte tootmiskulude kasvust ega maksudest, vaid lihtsalt Iraagi sõja finantseerimiseks juurde trükitud dollaritest. Kui ma mäletan õigesti ühte dokfilmi, siis Iraaki saadeti umbes 23 miljardi väärtuses dollareid. Miks peaks keskpank (FED) saatma oma valuuta teise riiki käibele? Ainult selleks, et siis see levib teistesse riikidesse, keegi ei oma ettekujutust selle tegelikult käibel olevast massist ega suuda hinnata ka selle väärtust ja nii saab selle emiteerija võtta endale maailma suurima laenukoormuse ja ennast sellest raha juurde trükkimisega ka välja päästa. Lõpuks saavad kreeditorid tagasi vaid väikse osa laenu tegelikust väärtusest. Kui piltlikult öelda, siis USA trükib rahaga ennast majanduskriisist välja, euro peab leidma teise lahenduse.