Kuidas meeldida kõigile?
Pean kiitma eile õhtul ETV ekraanil näidatud filmi “Et meeldiks kõigile”, mis rääkis Vabadussõja võidusamba ehitamisest. Ma olen olnud kriitiline selle tehnofallose teostuse ja tulemuse üle, kuigi olin selle ehitamiseks raha annetajate seas.
Mulle meeldis filmi kronoloogiline ülesehitus konkursist kuni avamispeo ja klaasliistu alla kukkumiseni. Samuti lindile jäänud valetamised, näiteks jutud voolavast veest, avamise tähtaegadest. Kahjuks polnud filmis neid kaadreid, mis puudutasid ehituse maksumust ehk algse lepingu sõlmimist 65 miljoni krooni väärtuses ja lõpuks ehitamist 110 miljoniga (+ uus valgustus 10 miljonit).
Minu etteheide on vormistusele ehk siis oleks pidanud täpselt dateerima sündmused näiteks üleval või all kuupäevade näitamisega. Seda ei märganud ma kordagi, isegi aastaid ei eristatud korralikult. Samuti tundub mulle mälu järgi, et inimeste nimesid näidati väga vähe. Näiteks ehitust juhtinud Reivik või nurgakivi panemisel kõnelnud veteran või muuseumi juhtiv Johannes Tõrs olid mulle tuttavad selle tõttu, et olin neil üritustel kohal või nendega kohtunud. Ma ise olen märganud, et 8-9 aastat hiljem on raske meenutada juba pildile jäänud inimeste nimesid ja seda isegi vaatamata üsna heale mälule sündmuste ja nimede suhtes. Lihtsalt mälus püsivad asjad, mida on aeg-ajalt vaja olnud ja kui inimesega oli viimane kohtumine 7 aastat tagasi, siis pole abi ka facebooki otsingust. Tänaseks on avamisest möödas alla 2 aasta ja me mäletame filmis näidatud inimesi aga tuleviku tarbeks oleks vaja need ikkagi eraldi välja kirjutada, kasvõi tiitritesse.
Minu absoluutseks lemmikuks oli filmis Hanno Soans ja tema lause: “shit hits the fan (minu tõlge: pask lendab tiivikusse) kui see asi ülesse pannakse. Tõesti. Palju jama saab tulema.” Ajalugu näitas, et tal oli vägagi õigus: rohi läks pruuniks, klaas läks punaseks, klaasist leiti suitsukoni, korduvalt valgustuse kustumised ja ventilatsiooni parandamised, klaasliistu kukkumine, kõigi liistude eemaldamine, klaaspaneelide vahelt plastiku leidmine, jne.
Filmi tegijad oleksid pidanud ka rõhutama, et selle autor Rainer Sternfeld on samast erakonnast kui kaitseminister Jaak Aaviksoo või ehitust juhtinud sihtasutuse juht Aivar Reivik. Muide, selle samba asukohta märkiva kivi paigaldas kunagi Tõnis Paltsi linnavalitsus, kes oli üks Res Publica tiiva esindaja ja kirikus vandumas käinuna ilmselt heades suhetes judeo-kristlastega. Samuti on praegu peapiiskop ja samba kavandi komisjonis osalenud Andres Põder kahel korral kandideerinud Isamaaliidu nimekirjas Pärnu linnas (1999. ja 2002.).
Kahju, et seda filmi ei õnnestunud näidata enne valimisi. Ilmselt see oleks näidanud, milline on tegelikult IRL-i taust.
Üsna mitmel korral nägin seal aktiivselt tegutsemas ka Meeli Hunt´i, kes üsna kohe pärast samba avamist kaotas ka oma töökoha Kaitseministeeriumis. Ta meenutab mulle parteisõdurit, kes hüljatakse oma missiooni täitmisel. Täpselt nagu Kalev-Andres Rebane, kes oli IRL-i liikmena vajalik Tõnismäel provokatsioonide lavastamiseks aga pärast Pronksiööd minetas oma kasuliku idioodi funktsiooni ja visati erakonnast välja, tuues ametliku põhjendusena kanepi suitsetamise Nõva surfilaagris. No kuulge kui kokaiini jälgi on leitud Riigikogu tualetist (loodetavasti mälu ei eksi), siis kanepi tarvitamine on täiesti õhust võetud süüdistus.