Hiina ei ole enam odava tootmisega riik ja kasv tuleb sisetarbimisest
Vaatasin eile ingliskeelseid teleuudiseid. Esmalt Soome YLE1 uudistes oli juttu, et Hiinas palgad tõusevad ja enam ei olda odava tootmise riik. Õigemini on varem rannikul asunud tehased ümber kolitud sisemaale, kus on veel odavad palgad. Samas on hiinlaste ootused palgale kasvanud. See pani mind mõtlema, et kas nad jõuavad ka ülejäänud arenenud maailmaga ligilähedaste sissetulekuteni ja mis saab siis odavast tootmisest. Ilmselt see on lähemate aastakümnete küsimus, kas nad jäävad odavaks tootmiskohaks või leiavad võimaluse oma arengutee kujundamiseks. Ma ise arvan pigem viimast.
Maailmas on piisavalt palju vaeseid ja igasuguste töökohtade järele ootavaid rahvaid, kelle juurde siis miinimumhinnaga tootmine viia. Kui hakata meenutama, siis umbes 15 aastat tagasi oli ka meie poliitikute peamine väide, et välisinvestoreid toob siia meie odavad palgad ja madalad maksud. Isegi energia oli siis odav! Ma mäletan sajandivahetuse paiku ühel üritusel osalemist, kus oldi pahased elektri hinna tõusu pärast kuni 65 sendini. Oh, oleks vaid see vaid 2010. aasta lõpus olnud 70 senti, ilmselt keegi ei kurdaks. See on vähemalt poole odavam kui praegune hind.
Samas on toimunud kümnendi jooksul teiste kaupade ja teenuste kallinemine ning samavõrd on muutunud ka inimeste teenitavad palgad suuremaks. Peamine küsimus siin elus ongi selles, et kas sinu töötasu eest saab aastate lõikes rohkem osta või vähem. Majandusbuumi aegadel inimeste ostujõud kasvas ja nad said paremat elu tunda. Alates 2008. aasta suvest oli meil 2 aastane majanduskriisi periood ja see pani palgatõusu seisma ning vabastas tööturult umbes 103 tuhat töötajat. Seega saame rääkida viimaste aastate hinnatõusude järel sellest, et töökoha säilitanud inimeste tegelik ostjõud on langenud. Nimelt inflatsioon või hindade tõus on olnud mitu aastat järjest 5 protsendi ringis aga palgana saadavad summad võivad olla hoopis ära kärbitud. Tundub, et palgakärped on püsivamad kui nende tõstmised.
Hiinal on valida 2 arengutee vahel. Kas olla odav tootmise maa teiste riikide tarbijatele või saada suureks läbi siseturule tootmise. Eesti proovis ka esimest varianti aga see ei õnnestunud, sest väiksema palgaga nõustuvaid töötajaid on maailmas lihtsalt liiga palju. Meile on ainult alles jäänud loosung, et „eksportige ja saage rikkaks“, kuid meil pole ühtegi toodet, mis seostuks välismaalsele Eestiga. Me ei saa ka rääkida turismi sihtkohaks olemisest, sest meie hinnatase on juba muu Euroopaga ühtlustumas. Laupäeval kuulsin katkendit Kuku raadiost Juku Kalle Raidi saatest, kus tõsimeeli arutati võimaluse üle panna raudteel rongid liikuma 120 kilomeetrit tunnis ja sellega muuta Tallinn-Narva teekond läbitavaks 2 tunniga, et siis olevat võimalik näiteks rootsi turiste viia Narva bastione vaatama. Samas kuulsin ma sealt ka infokildu, mis võib selgitada soovimatust neid taastada või nende peale kümneid miljoneid kulutada. Nimelt need on kaitserajatised. Kui hakata mõtlema, et kaitseks siis kelle eest, polegi eriti palju tuletada ja piisab vaid ida poole vaatamisest. Arvestades linna praegust demograafilist koostist, ei hakka meie venelased kindlustama Rootsi sõjaväelist pärandit või taoliste ehitistega uhkustama turistide ees.
Mina loodan lähemate aastate jooksul näha Hiina puhul siseturule suunatud tootmise kasvamist ja ostujõulise tarbijaskonna teket. See tähendab, et nad võivad välja mõelda ja turule tuua oma tooted, mis võivad siis teiste riikide tarbijatele huvi pakkuda ega pea jääma odava allhanke tegijateks. Näiteks sealsete tootjate LCD-teleritel on garantii 3 aastat aga lääne firmade omadel vaid 2, mis tarbija seisukohalt vaadates annab eelise just nende tootjatele.
Kui meenutame ajalugu, siis kompass, paber, püssirohi, portselan, ilutulestik ja siid on hiinlaste leiutatud ning nad olid arengu poolest keskaegsest Euroopast ees (omasid kaubavahetuse punkte Aafrika mandril ja sõitsid ookeanidel). Kuid siis nad sulgusid enda riiki ja panid avastamisele piduri peale ning hiljem said vallutatud eurooplaste poolt, kes ei olnud progressi pidurdanud.
Selleks väljapoole vaatamiseks võib neil olla ka teine põhjus, mis tuleneb demograafilisest olukorrast. Eile jäi BBC saatest meelde fakt, et 2020. aastal on neil umbes 20 miljonit noort meest, kellel ei ole lootustki abikaasat leida, sest tüdrukuid sünnib umbes 11 protsenti vähem kui poisse. See on nende 1 lapse poliitika tulemus, et perekonnad eelistavad saada poisi ja mitte tüdruku. Saates mainiti ka seda, et seda perepoliitikat on hakatud arutama ja võimalik on sellest loobumine. Maailmal oleks vaja tõesti mõelda, kuidas rakendada 20 miljoni mehe energia, et neil poleks energiat üle ja nad ei teeks rumalusi. Ajaloos on meeste ülekaal siiani andnud riikidele võimaluse sõdimiseks ja oleks kurb kui see taaskord juhtuks.