4 aastat pärast kinnisvara krahhi
2007. aasta kevad oli optimistlik.
Eesti Pank: krahhi ei tule, kuid kinnisvaraarendajate rentaablus langeb
/…/ “Kui keegi ütleb, et nüüd läheb kõik hukka, siis tuhkagi läheb. Kinnisvaraarendajate rentaablus langeb, objektide müügiperioodid pikenevad – see on kinnisvaraturu lähitulevik,” ütleb Eesti Panga finantsvahenduse osakonna juhataja Sven Meimer. “Mõni arendaja läheb lihtsalt pankrotti.” Meimeri sõnul massilist hinnasula ei tule.
“Konkreetse arendaja võib pankrotti lasta,” leiab keskpanga finantssektori poliitika osakonna juhataja Jaak Tõrs. “Buumijärgset krahhi meil ei tule, sest raha puudust pole. Vaja on projektid lihtsalt ära saneerida.”
Äripäev 24.04.2007
Tundub, et saneerimisele läks ikkagi kogu sektor.
Milliseid järeldusi võiksime teha nende 2 Eesti Panga töötaja ütluste peale? Esiteks on pankurid sellised, kes kunagi ei ütle halba asja otsesõnu välja. Näiteks nad ei võta suhu sõna majanduskriis, vaid toovad kasutusele “pehme maandumine”, millega siis inimeste ajud pakitakse pehme vati sisse ja neil pole nii valus tajuda reaalpalga vähenemist, komunaalkulude kerkimist või töökohtade kaotamist. Hoidkem ikkagi meeles, et 2008. aastast on iga kuues inimene kaotanud töökoha (103 tuhat töökohta on vähem).
Teiseks ei suutnud Eesti Panga töötajad olukorda õigesti ennustada. Seda isegi mitte 2 aasta peale ette. Kuivõrd saame nüüd uskuda organisatsiooni ennustusi meid ees ootavast majanduse stabiliilsest kasvust seoses eurotsooni astumisega? Mina küll ei välistaks mõtet, et 2013. aastaks on toimunud Kreeka päästmine juba teist ja kolmandat korda ning samuti on Iirimaa võlad taaskord üle vaadatud. See kõik tähendab, et Euroopa Keskpank on eurosid käibele lasknud ja nende arvel finantseerinud päästeplaane, sest ühelgi riigil ei ole ju sadu miljardeid eurosid lihtsalt kusagil hoidlas seismas. Eriti kui arvestada defitsiidis eelarveid. Näiteks Iirimaal on see umbes 32 protsenti.
Kolmandaks on tuleviku ennustamine tänamatu tegevus, selle eest võid hoopis saada kritiseeritud (nagu mina seda praegu teen) ja lihtsam on olla tagantjärgi tark, et näete, ma ju teadsin seda ette aga väga kõva häälega ei öelnud.
Ilmselt peaks ennustusi siiski lugema, sest need võivad sisendada optimismi ja olukord võib hoopis paremaks kujuneda. Lugesin just eile, et reaalteadustes saab olukorda täpselt ennustada ja prognoosid on võimalikud aga majandus kuulub pehmete teaduste alla, kus on väga suur inimeste tegevuse komponent ja nende käitumisest võib ka lõpptulemus suuresti erineda.
Minu jaoks oli buumi ja selle lõppemise järgne õpetus selline, et kodu peale spekuleerida ei ole mõistlik. Kodu on küll tähtis aga üürida on ka võimalik ja kõik ei saagi omanikud olla.