Lõpetame SKP kummardamise
SKP on ilus lühike ja suhteliselt suupärane termin, et mõõta majanduses toimuvat. Vähemalt poliitikute jaoks ja meediale, sest ikka kõlab paremini teade ” Sellel aastal kasvasime 8% võrreldes 2010. aasta sama perioodiga.”
Mina ei ole täpselt uurinudki, kuidas see SKP number tekkib ja kuivõrd adekvaatne on selle koostamise alus. Näiteks võib tähendada SKP kasvu ka see kui riik ehitab 500 miljoni krooniga Mäo ristmiku, katab Ida-Virumaa tuhavälju 750 miljoni eest, ehitab 500 miljoniga uue vangla või paneb 1000 miljonit Muuga sadamas betooni. Nende numbrite järgi tundub, et majandustegevus on aktiivne, sest raha liigub, inimesed saavad palka ja kujundame loodust ümber inimese soovide kohaselt (teedeks ja ehitusteks).
Peaksime endalt küsima, et kuidas parandab uus ristmik või betooni valatud ehitis inimeste elukvaliteeti. Mäletan varasematest aastatest, et Muugal uue ja suure söeterminaali avamine tõi kaasa läheduses asuvate inimeste kaebused, et nende aiad olid kaetud peenikese tolmu kihiga ja see häiris nende elu. Samamoodi mõõdeti ka selle terminaali ehitamise ajal SKP-d ja vaadati, et “läheb hästi” aga inimestele oli mõju pigem vastupidine.
Äkki peaksime lõpetama SKP kummardamisest ja leppima näiteks null protsendilise kasvuga aga inimeste elukvaliteedi parandamisega? Ma ei vihja Res Publica räägitud õnne indeksist, mida käisid Hollandis uurimas Kaur Hanson ja Ott Lumi, sest teame, et pärast valimiskampaaniat võeti teema maha. Kuidas kõlaks näiteks eesmärk, et meie ajal inimesed on toidetud ja kõigil on kodu? Selle asemel, et kulutada näiteks miljard sadama laiendamiseks, kulutame selle näiteks kodututule varjupaikade ehitamiseks. Ma ei mõtle öömaju, vaid selliseid, kus nad saaksid üürivabalt elada ja toit oleks ka tagatud, samuti minimaalne riietus. Muidugi ma tean, et sellist inimeste võrdsustamist ei sallitaks ja minu taoline mõte leiaks suurt vastuseisu. Palju parem on ju olla egoist ja tunda, et näe, minu palka kärbiti mitu aastat tagasi (ma maksan kinni ühisraha euro tuleku, sest selle nimel kärbiti eelarvet ja koondati inimesi) ja reaalpalk on langenud 10 kvartalit ehk 2,5 aastat järjest aga mina pean hambad ristis vastu. Mulle jäi kusagilt meelde, et veerandi või kolmandiku inimeste võetud kinnisvaralaen on suurem kui selle “kinnisvara” praegune väärtus. See pole mitte kinnisvara hindade langus, vaid nende laskumine tegeliku väärtuseni. Inimesed ostsid kergete laenude ajal üksteise võidu kinnisvara, seda hullust õhutati ka väidetega, et kinnisvara hinnad tõusevad ja jäävadki tõusma. Samamoodi toimus see USA-s, kus väideti “alates II maailmasõjast on kinnisvara hinnad tõusnud igal aastal vähemalt 5%” ja võtke ikka uus laen oma senise laenu refinantseerimiseks ja saate ka tarbimislaenu selle juurde.
Ma vist pean olema täitsa sinisilmne, et tahan minna sellise mentaliteedi ja ärimudeli vastu, kus inimese kodu on muudetud kaubeldavaks väärtuseks, mis tuleb oma igapäevase tööga välja teenida. Antiikajal oli orja elu ka kergem, sest elektri puudumisel tehti tööd ainult päevavalges, ulualune ja söök olid tasuta ja kõigil inimestel oli väga palju aega. Tõsi, selle vaba ajaga polnud midagi teha, sest lugemiseks midagi ei olnud ja ainus meelelahutus oli ise laulda või tantsida.
Panen lõppu ka viite Soome uudisele, et majanduskasvu vastased soovivad jätkusuutlikku majandust ja selleks oravarattast välja tulemist:
Degrowth-piknikillä keskusteltiin energiankulutuksesta
http://areena.yle.fi/video/1307289313171