Soome hävitab 1,5 miljonit kasutamata jäänud seagripi vaktsiini

2 aasta tagune seagripi hüsteeria hakkab jõudma oma loomuliku lõpuni ehk riigid hävitavad asjatult ostetud vaktsiine. Soomes jäi üle 1,5 miljonit doosi, sest epideemia oli oodatust väiksem ja kõik(märgatav osa) ei tulnudki ennast vaktsineerima. Samuti pandi vaktsiinidele kasutuskeeld pärast lastel narkolepsia juhtumite sagenemist. Vaktsiini Pandemrix alla läks raisku 10 miljonit eurot, mille eest oli ostetud kasutamata jäänud meditsiinitööstuse toodangut. See on ilmselt omapärane riiklik kapitalism, kus erasektor toodab riigile asju, mida riik tegelikult ei vajagi, raha läheb 10 miljonit eurot raisku ja mitte keegi ei küsi, kas äkki meid ei petetud sedavõrd suurt kogust ostma.

Mäletades tookordseid kajastusi, siis meedia vahendusel õhutati inimestes paanikat ja nende abil avaldati survet poliitikutele. Jäeti mulje, et kui riigimehed ei lasku paanikaga ühinemiseni, siis nemad ei hooli oma rahvast, nad tahavad nad jätta ilma vaktsiinideta.

Loe lisa: Sikainfluenssarokotteet joutavat nyt roskiin http://www.yle.fi/uutiset/kotimaa/2011/06/sikainfluenssarokotteet_
joutavat_nyt_roskiin_2645040.html

Veel üks temaatiline info, et vaktsiinil on samad tootmise kulud aga selle hind on sõltuv ostjate rikkusest:

GSK teatas, et rotaviiruse vaktsiini hind langeb 67 protsenti 1,83 euroni doosi eest. Hinnalanguse maksavad aga kinni rikkamad riigid. Näiteks USA-s maksab rotaviiruse vaktsiini doos umbes 50 dollarit ehk 37 eurot.

http://uudised.err.ee/index.php?06229942

Ennustan, et sarnaselt SARS-i, linnugripi ja seagripi pandeemiate hirmutamisega korraldakse mingi uus hirmutamise kampaania hiljemalt 2012. aastal ja taaskord minnakse selle õnge. Ravimitööstus elatubki sellest, et kisub ka sureva inimese käest viimase raha välja. Kui üksiku pantsiendi käest võtmisel võib veel tekkida moraalne tõrge ja meedias kriitikat, siis riigi rahakotist suure tellimuse saamisel ja teadvalt raisku minevat ravimit tootes ei küsita enamasti taolise rahakatuse mõttekuse üle. Selle asemel tuuakse näide kindlustusega, mida ka valdav osa maksab tühja ega saa sealt kunagi midagi tagasi.

Veelgi hullemini toimib sõjatööstus, mis müüb militaristidele järjest uusi versioone varasematest relvadest, sest kõik ju vahepeal areneb ja riigimehed tahavad alati parimat relvastust oma armeedele. Selle toodangu ladudesse seisma jäämise vältimiseks siis korraldataksegi sõdu ja konflikte kogu maailmas. Eriti hea näide on siinkohal USA, mis Iraagi ründamise alguspäevadel tulistas sadu Tomahawk rakette (igaüks 1,5 miljonit dollarit), sest nende kasutusaeg hakkas lõppema. Samamoodi on muudel rakettide, mürskudel, pommidel ja isegi sõdurite toidul kõlblikkuse tähtaeg. Nüüd ongi poliitikud pandud olukorda, et kas lasta neil rakettidel, mürskudel, pommidel ja kõigel muul ostetud varustusel ladudes seista kuni riknemiseni (ka hoidmisega kaasnevad kulud) või need ikkagi ära kasutada ja näidata seda kui oma poliitiliste tõekspidamiste realiseerimist. Näiteks Iraaki mindi ju iraaklasi türannia käest vabastama, Afganistani mindi narkootikumide kasvatamist pärssinud Talebani kukutama (formaalne õigustus oli Usama bin Ladini välja andmata jätmine), Iisrael ründas Liibanoni, sest seal arvati Hamasi liikumist liiga tugevaks muutuvat. Samamoodi pommitatakse nüüd Liibüat, et Suurbritannia ja Prantsusmaa saaksid oma sõjatööstustele uusi tellimusi anda.