Koduelektroonika vananemine
Isiklik tähelepanek
Eile läks jäädavalt välja eluvaim minu DVD-kirjutajast. Ta ei olnudki eriti vana, soetasin ta 2005. aasta septembris aga moraalselt oli ta juba pensionär. Tema noorusaeg algas kohe suure traumaga kui nädal või paar kasutamist tõi kaasa lugemisseadmes võlli kõveraks minemise. See väljendus poolikute plaatide kirjutamises ja võimetuses lugeda ka teiste andmekandjate teatud diameetrist kaugemale jäävate andmetega osa. Garantiiremont parandas selle vea ja pärast seda oli ta jälle töövõimeline ning luges ja kirjutas plaate servast servani, algusest kuni lõpuni.
Tegelikult oli tal haigushooge ka vahepealsete aastate jooksul, kus seletamatul põhjusel jäi mõnikord salvestused tegemata või ta läks peast segi ja selle tulemusel kadusid korduvkirjutatavalt plaadilt ka kõik varem kirjutatud andmed. Muidugi ma vihastasin selliste olukordade peale, kus oluline salvestus läks kaduma. Kui VHS-i puhul võis lint katki minna, siis ülejäänud 98% salvestusest jäi ikkagi alles ja osavate näppudega sai lindi parandatud. Plaadi puhul piisas väiksest veast, et 98% andmetest saaksid hävitatud, eriti korduvkirjutatavate plaatide kasutamisel.
Ma ei oska öelda, kas 5 aastat töötamist oligi tema oodatav eluiga, sest esimesi tõsiseid häireid täheldasin juba eelmisel suvel. Selleks talveks jõudis olukord niikaugele, et ma ei saanud enam usaldada ajastatud salvestamist (taimeriga), sest seade tegi mitu katset ennast käivitada ja parimal juhul kulus tal selleks siis 4-6 minutit (pidin taimeri panema kuni 10 minutilise varuga) või jäi see üldse ära. Kusagil aprillis tekkis olukord, kus igasugune taimeriga salvestamine muutus võimatuks ja pidin salvestamiseks nupule vajutama. Järgmine haiguse süvenemise staadium oli selline, et seade ei võtnud käivitamisel enam telepilti või signaali ette. Tuli klõpsida kuni kümmekond korda teda sisse ja välja, kuni viimaks tuli mõistus koju, tuvastas plaadi ja suutis ennast ka sagedusele häälestada telekanali näitamiseks.
Eile läks ta venekeelse “Aktuaalse Kaamera” salvestuse ajal siis koduelektroonika parematele jahimaadele ehk salvestus jäi poolikuks, pilt hangus ekraanile ja pärast vooluvõrgust välja tõmbamist enam pilti ette ei võta. Tablool lähevad küll tuled põlema ja on kuulda laseri liigutamist ning plaadi kontrollimist aga pilti seadmest välja ei tule.
Eelnev jutt võis tunduda ühe elektrit kasutava seadme kohta liialt “elusana” aga minu jaoks oli ta ligi 6 aastat igapäevaselt tähelepanu saaval kohal. Ma kasutasin tüünerit telekanalite jälgimiseks ja plaate uudiste salvestamiseks. Seade rändas minuga kaasa kolme linna ja hindan tema tööpanust plaatide kirjutamisel kõrgelt. Ilmselt ma teda kogumispunkti ei vii ja jätan mälestuseks tuleviku jaoks, et milline oli minu esimene DVD-kirjutaja. Vahepeal oli mul 3 muud DVD-kirjutajat, mis ma müüsin teistele kasutamiseks aga DVD aegade mälestuseks võiks ju jääda ka midagi füüsilist.
Kontrollisin eile järgi, et 9 ja 8 aastat vanad VHS-makid on endiselt töökorras. Pani mind mõtlema võimaluse üle, et kaasaja elektroonika tehaksegi üsna õrn, et kasutaja peaks ta näiteks iga 5 aasta järel uue vastu välja vahetama. Majandus muidugi võidab sellest, sest keegi saab toota ja müüa ning see kajastub ka maksude laekumisena riigile. Ilmselt kapitalismi jaoks ongi kõige halvem olukord, kus seade on liiga kaua aega kasutuskõlblik.