Surnud Orava elumärgid
Pole midagi haledamat kui võimutruu kirjaniku rünnakud opositsiooni vastu. Andrus Kivirähk elustas oma kirjandusliku kangelase Ivan Orava 2 aastat pärast tema surma ja ässitas selle Tarandi ja Savisaare kallale. Mina mäletan seda Ivani matuste artiklit, kus Harju mäe nõlval avatava Vabadussõja võidusamba alla pidavat maetama see kirjanduslik kangelane ja ristisammas saama nimeks oravarist.
Tänases Päevalehes on artikkel “Tarandi ja Savisaare pakt” http://www.epl.ee/artikkel/599647 mille ma lugesin läbi aga kommentaari lisama ei hakanud. Teen seda siin oma blogis, sest vajadusel saan seda ka täiendada. Pealegi ei soovi ma ajalehes kommentaari lisamisega tekitada kelleski huvi kommentaaride lugemiseks klikkida. Pärast uuendusi mai keskel on seal arvamustega väga napiks jäänud ja las see hääbub monoloogiks. Peatoimetaja Vallo Toomet arvas, et artiklite tasulise riivi taha panekul ei ole mõjusid aga ta eksis. Ega varemgi oli seal vähe arvamusi aga need olid inimeste nimedega ja enamasti väärisid lugemist, sest anonüümikud võivad toota kümneid kommentaare aga oma nime all piirdutakse enamasti ühega, harva enamatega.
Mis mind selle artikli juures siis häiris? Ennekõike Tarandi kandideerimise halvustamine, sest ta teeb seda ilmselt (ametlikult pole ju ühtegi paberit vormistatud) Keskerakonna kandidaadina. Artikli alguses tuuakse kohe sisse Molotov ja Ribbentrop ning mul tekkis mulje nende kahe mehe armusuhtest. Tsiteerin: “Ja kui siis Molotovi poolt hakkasid tulema ühemõttelised signaalid, siis olin ma, ausalt öeldes, kerge saak. Ma olin nagu noppimist ootav vili.”
Ilmselt on see ettevalmistus lugejas halvustava tunde tekitamiseks, et kahe mehe vahel ongi mingi räpane värk teoksil („Tead, see raudperse isegi nagu erutas ja tekitas igasuguseid fantaasiad – et kas tõesti ja et tahaks oma silmaga näha…” seletas Ribbentrop). Siis tuuakse vaimukas võrdlus vallalise Savisaare kohta ja jõutakse Brüsselis igavlenud Indrekuni, kes seejärel saab sildistatud sõnadega: “Tead, see ninasarvik isegi nagu erutas ja tekitas igasuguseid fantaasiaid – et kas see tõesti on nagu sarv ja tahaks oma silmaga näha…” seletas Tarand.”
Artikli lõpuni lugenuna vangutasin pead ja mõtlesin, et mina küll ei suudaks taolist tellimuslugu kirjutada kui ma just tõepoolest ei usukski, et kõik ühiskonna halb tuleb Tarandist või Savisaarest. Lehe lugemine on ilmselt nagu jutlus, et antakse ette lubatud ja keelatud käsud, mille järgi siis tuleb käituda sh kellega tohib suhelda.
Ma loodan, et mul jätkub inimlikkust mitte hakata omale ebameeldivate inimeste armusuhete üle tähelepanekuid tegema või kirjutama lugusid stiilis “mees otsib meest.” Ma olen piisavalt salliv, et selliste teemade peale mitte reageerida aga kindlasti teatakse toimetuses oma lugejat ehk siis kellele milline lugu kirjutada. Võib ka olla, et sidudes kaks poliitikut ja seksuaalvähemuse märksõnad, pidi tulemuseks olema kommenteeritav lugu. Vähemalt esimese 3 tunniga pole veel keegi reageerinud.
Minule meenus üks teine lugu surnud oravast, mis rääkis nende seas levivast hirmsast nakkusest.
Euronews lugu haigest oravast (10.01.2009)
Kas Ivan Orav on samamoodi kärntõve käes ja see väljendub tema väljaütlemistes? Nõrgemat peksta ei ole naljakas ja Kivirähk võiks kirjutada ka selliste kohta, kes pole niigi kõigil hambus. Seni aga paistab välja üks suur võimutruudus, kus Toompea soovid saavad väljendatud kirjaniku suu läbi.