Eestis on inimeste vähesus

Miks peaks investor tulema Eestisse kui siin on ligi poole vähem inimesi kui Lätis ja rohkem kui 2 korda vähem kui Leedus? Pealegi on meil oma keel, mis lisab tõlkimise kulud ja teeb asjade ajamise keerulisemaks. Meie ostujõud on ka madal. Samuti poliitiline võimekus. Meie ministeeriumites näib kõigi teemadega tegelevat minister, väga harva näeb kantslerit või mõnda teist ametnikku esinemas. Seda enamasti siis kui teema on halva asja heaks rääkimine.

Meil on küll Välisministeerium aga ükskõik mis küsimuses näeme ikka ja jälle välisministrit esinemas. Olgu selleks siis maali “Kana pesal” kinkimine, liitumine rikaste klubi OECD-ga või viimasel näitel Liibanonis pantvangi võetud kaasmaalased. Ikka nägime kuidas Urmas Paet oli see ainus kõneisik kõigil neil juhtumitel. Mina teen siit järelduse, et seal ministeeriumis on totaalne kontrollifriik, kes kardab ametnikele sõna anda ja selle pärast on monopoliseerinud kogu suhtluse meediaga.

Või teine näide presidendi kantseleist. Põhiseaduse järgi on Eesti Presidendi ametikohustused järgnevad:

§ 78. Vabariigi President:
1) esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
2) nimetab ja kutsub tagasi Vabariigi Valitsuse ettepanekul Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad;
3) kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 97, 105 ja 119 Riigikogu erakorralised valimised;
4) kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu vastavalt põhiseaduse §-le 66 ja avab selle esimese istungi;
5) teeb Riigikogu esimehele ettepaneku Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks vastavalt põhiseaduse §-le 68;
6) kuulutab välja seadused vastavalt põhiseaduse §-dele 105 ja 107 ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;
7) annab seadlusi vastavalt põhiseaduse §-dele 109 ja 110;
8) algatab põhiseaduse muutmist;
9) määrab peaministrikandidaadi vastavalt põhiseaduse §-le 89;
10) nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 90 ja 92;
11) teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametissenimetamiseks;
12) nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
13) nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud;
14) nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna;
15) annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
16) on Eesti riigikaitse kõrgeim juht;
17) teeb Riigikogule ettepanekud sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning vastavalt põhiseaduse §-le 129 erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks;
18) kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja vastavalt põhiseaduse §-le 128;
19) vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust;
20) algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise vastavalt põhiseaduse §-le 145.

https://www.riigiteataja.ee/akt/12846827

Selle loetelu läbivaks terminiks olid sõnad nimetab, annab, vabastab, algatab ja teeb ettepaneku. Ometigi on seda kõike justkui vähe, sest THI tegemisi kajastatakse märksa rohkem hoopis kõrvaliste teemade kaudu. Jääb mulje, et otsitakse inimestele lihtsalt arusaadavat sõnumit, mida siis päevast päeva saaks massimeedia vahendusel nende kodudesse paisata.

Näiteks trügis Toomas Hendrik Ilves täielikult Välisministeeriumi liivakasti kui hakkas ka rääkima Liibanoni pantvangidest. Kui seda oleks teinud mõni tema nõunikest, näiteks välispoliitika alal, siis see oleks olnud täiesti mõistetav. Me oleks vähemalt näinud uut nägu. Nüüd aga Ilves igas asjas ekspert ja viimse tõe kuulutaja.

Minule hakkab selline olukord vastu, kus massimeedias on aastast aastasse samad esinejad, natuke erinevate teemadega aga ma tean ette nende seisukohti ja praktiliselt ei kohta momenti kui võiksin öelda, “täitsa huvitav mõte, seda ma polegi varem kuulnud”.

Kindlasti on oma arvamusega inimesi rohkem kui mahub valitsusmeedia kontrollitud liivakasti. Meil on 3 suuremat telejaama ja 3 suuremat päevalehte aga nende edastatud arvamused on ligilähedased ja esinejad samad ka erinevates kanalites. Väga harva võib tekkida olukord, kus ma ei tunneks uudislõigus edastatud poliitikut ära või näeksin televisioonis mõnda varem nägemata intervjueeritavat. See kõik tuleneb ajakirjanike mugavusest. Nad kipuvad eelistama neid esinejaid, kellega neil on head kogemused (räägib sujuvalt, tunneb ennast vabalt, ei vaidle vastu) juba varasemast ajast. Selle tulemuseks on meedia ühetaoliseks muutumine.