Urmas Paet ostis 165 miljoni krooniga omale pressikonverentsi

Reede hommikul saabusid Liibanonis pantvangis olnud mehed koos välisminister Urmas Paetiga tagasi Eestisse. Juba Tallinna lennujaama olid neile vastu organiseeritud kümned ajakirjanikud, fotograafid ja kaameramehed. Oli näha suurt organiseerimist, samas suurusjärgus kui olümpial medali saajatele. Ainult orkester oli veel puudu, muidu olekski olnud nagu Veerpalu saabumine.

President tegi ka nende kohta avalduse. Samuti Riigikogu esimees Ene Ergma. Isegi Kalle Laanet arvas midagi juhtunust. Neid poliitikuid oli veel teisigi, kes kasutasid võimalust pildile saada ja hüppasi tribüünile.

Visalt levivad kuuldused, et Eesti maksis meeste vabastamise eest 10 miljonit eurot lunaraha. See teeb ühe mehe hinnaks 1,42 miljonit eurot või 22 miljonit krooni. Pole paha, nagu tavatseks Villu Reiljan öelda, sest Eestis on vähe inimesi, kelle reaalne varandus oleks sellest suurem. Ilmselt nii pool tuhat või isegi vähem.

Miks me korraldasime sellise suurejoonelise vastuvõtu neile meestele, kes olid kõigest kuriteo ohvrid? Mida nad saavutasid, millise medali võitsid?. Kui ainuüksi tänavu juunis uppus 13 inimest, siis kus olid poliitikute kaastundlikud sõnavõtud? Miks president Toomas Hendrik Ilves ei pannud pintsaku reväärile väikest päästerõnga kujulist märgikest? Ilmselt selle pärast, et need 13 inimest olid ajakirjanduse jaoks lihtsalt numbrid. Mitte ühtegi fotograafi ei huvitanud nende tagantjärgi pildistamine. Mitte ükski kaameramees ei käinud nende matustel. Need 13 uppunut olid siit ilmast lahkujad, nad läksid Eestist ära.

Tuletades meelde eelmises postituses toodud Ilvese sõnu, siis “Edukad riigid ei ole need, kus on madalad maksud, vaid need on need riigid, kus inimesed tahavad elada ja tahavad kolida” ja selle järgi me saatsimegi telekaamerad ja välisministri neile vastu, sest nemad tulid tagasi. Me uskusime, et nad on elus ja nad pidasid selle aja vastu aga meedia sündmuseks saigi asjaolu, et nemad tulid siia tagasi. Mis sellest, et samal ajal lahkus siit äkki 70 perekonda tööle ja elama kusagile mujale aga näed nemad, olid nii tublid ja tulid siia tagasi. Selle pärast võiski reformikas Paet käia välja ka raha, sest midagi jääb ka vahendajate näppudele. See oleks vist meie eriteenistuste ülehindamine, et nad organiseerisid meeste pantvangi võtmise, et selle eest makstavast rahast osa võiks jõuda võimul oleva partei valimiskulude katmiseks. Ilmselt küll. Igatahes minus äratas taoline ministri kiindumus sellesse teemasse umbusku. Meil on ka Aafrikas üks noor naine, kes ei saa Ghanast tagasi, sest tema pass varastati ära ja uut ei ole võimalik seal väljastada. Tema vastu tuntakse Välisministeeriumis üleolekut. Miks Ethel Köök ei vääri seda, et KMA ametnik lendaks passi dublikaadiga sinna riiki ja annaks selle talle isiklikult üle? Nüüd ilmselt vigisetakse, et on kallis jne. Ometigi leidus raha, et maksta kinni korduvad välisministri reisid Liibanoni. Mille ajal sai ta ka välislähetuse raha ja ilmselt kõrgemat palka, sest osa tööst oli pärast ametlikku tööaega või lausa öösel. Seega olid Urmasel igal juhul kasud sees, sest sai meedias kajastatud ja rohkem raha ka koju. Ilmselt vääris perekonnast eemal olemist. Mis minister see küll on, kes eelistab võõraste meeste pärast muretsemist oma perekonnale? Ta oleks võinud selle ametnikele delegeerida ja mitte hoida võimukontrollist kinni.

Minu meelest anti sellega väga vale signaal, sest edaspidi on iga eestlase kaelas hinnasilt 1,4 miljonit eurot (kõva raha!) ja samas kiusatakse taga vaest Avo Viiolit, et miks tema ei maksa tagasi oma 8,4 miljoni kroonist summat. Siit soovitus kõigile võlglastele, nii Viiolile kui Elmar Lepale (Pärnu ärimees), et laske ennast välismaal pantvangi võtta ja korraldage selle eest lunaraha saamine. Siis näidake seda mõne sugulase ootamatu kingitusena ja vabanege võlgadest.

Mulle tundub, et see võiks olla isegi täitsa hea äriplaan. Lased ennast vangistada ja pärast võid paari aasta pärast vähemalt poole raha eest luksuslikult elada. Ma arvan, et peaks uurima, mis on neist pantvangis olnud meestest saanud aastaks 2013. ja ega keegi neist pole äkki ootamatult rikkaks saanud.

Lõpetuseks lisan, et minu arvates on vale mõnede inimeste elu hinnata kõrgemaks kui teiste oma. Olgu nad kasvõi eestlased, siit meie ümbert aga inimese elule hinnasildi lisamisega oleme nad muutnud lihtsalt kaubaks. Või siis rääkivateks tööriistadeks kapitalistide jaoks. Pantvange võib vahetada teiste inimestega aga mitte asjade või raha vastu, see oleks inimese kaubaks muutmine (me vahetame enda toodetud asju teiste toodetud asjade vastu).

PS. Ma oletan, et mingi osa lugejatest on sellega tekstiga täiesti vastupidisel seisukohal ja leiavad, et iga hinna eest tuleb kodanike eest seista. Õigus, kuid teatud mõistliku hinnapiirini. Tooge Aafrikast tagasi Ethel Köök ja siis ma usun, et Välisministeerium ka tegelikult hoolib meie kodanikest. Kuni selle mitte toimumiseni oli tegemist valitsusparteide lavastatud meediaetendusega, mille ajakirjanikud alla neelasid. Urmas Paet hoolis pantvangidest, sest nad olid trooja hobuseks tema telekaamerate ette saamiseks.