Juhan Parts tõstab jälle kodukulusid
Sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Rannar Vassiljev kirjutas artikli “Suurim kodukulude tõstja selgunud!” ja seal on järgnevad lõigud:
IRLi juhtivpoliitiku Juhan Partsi algatusel anti hiljuti töösse uue 300 MW põlevkivikatla ehitamine, mis maksab 560 miljonit eurot. 2012. aastal tuleb otsustada, kas rajada ka teine 300 MW katel. Kui see samm astutakse, siis tuleb projekti koguhinnaks tervelt 960 miljonit eurot. Kumbki katel end majanduslikult ära ei tasu, mistõttu on pikka aega otsitud, kuidas toetada investeeringut ilma Euroopa Liidu reeglitega vastuollu minemata. Esmalt oli lootus riigiabi skeemi kasutamisel, kuid hoolimata Partsi varasematest lubadustest vastavasisulist luba Euroopa Komisjonilt lõpuks ei saadudki.
Kui arvestada, et võimas 300 MW katel hakkab töötama baaskoormusel, mis on umbes 8000 tundi aastas, siis eeldatavalt toodab ta aastas 2,4 miljonit MWh elektrienergiat. Kui pool toodetavast energiast baseerub hakkepuidul, saame kokku 1,2 miljonit MWh/aastas. Võttes aluseks praeguse taastuvenergia toetusskeemi, tähendab see iga-aastast 64 miljoni euro suurust toetust põlevkivikateldele. See summa jaguneb kõigi tarbijate vahel. Ja kui sama skeemi alusel läheb käiku ka teise plaanitava põlevkivikatla ehitus, võib selle numbri kahega korrutada.
Probleemid sellega ei piirdu. Kui üldiselt kasutatakse hakkepuitu elektri ning soojuse koostootmisel, mis tagab vähemalt 75protsendilise kasuteguri, siis Eesti Energia põlevkivikatlas saadakse hakkepuidust elektrit ja minimaalsel hulgal sooja. Seega on kasutegur pea kaks korda madalam koostootmisest, küündides vaid 40 protsendini. Ühelt poolt tähendab see puidu kui väärtusliku energiaressursi põhjendamatut raiskamist, teisalt toob ta kaasa märkimisväärse puiduhinna tõusu.
Hakkepuidust toodetakse Eestis arvestatav osa toasoojast. Puiduhinna tõus tähendab aga kulude kasvu soojatootjatele, mis omakorda toob kaasa soojahinna tõusu eratarbijatele, vähendades ühtlasi meie ettevõtete konkurentsivõimet eksportturgudel.
Mida sellest siis tähele panna? Ennekõike seda, et loodust säästva sildi all on hakatud põlevkivi kõrval elektrijaama kateldesse ajama ka märga ehk siis kuivatamata puitu. Seda doteeritakse, sest nii olevat meil ökoloogiliselt puhtam energia, sest CO2 kogus on väiksem (puit loetakse taastuvaks energiaks ja sellele CO2 kvoote ei rakendata).
Mis on selle tulemus? Kaheldava efektiivsusega elektri tootmine ja puidu hinna tõus vähemalt 50%. See mõjutab nii puidu alusel tootmist (näiteks kuidplaat) kui sellega oma kodu kütvaid inimesi (katlamajasid samuti). Ma ei hakanud praegu arvestama kui palju see võtaks igaühe taskust aga ma teen seda edaspidi, sest praegune majandusminister on ikka täielik ämber kui vaadata valijate poolelt. Kui ma oleksin suurtootjate nahas, siis ilmselt muheleksin ja kiidaksin teda.
Mul on lõpetuseks küsimus, et kui suur summa rahast jõuab katelde ehitamise otsustanud poliitikuteni? Ilmselt mitte kohe aga ütleme, et see on nende pensionisammas. Lasevad erafirmadel selle valmis ehitada ja hiljem saavad erafirma omanikuks ostes selle 2500 euro või 40 tuhandese osaku aga firma arvetele on juhuslikult häänud kasumine näiteks miljon eurot. Selle võib siis uus osanik Juhan välja võtta, tasudes selle pealt dividenditulu ja kogu skeemile polekski midagi ette heita, sest kasum elektrijaamade ehitamisest tekkis sinna siis kui tankist oli selle firma omanikuks. Ma muidugi oletan praegu ja vaatame, mis toob aasta 2013. kui on teada teise katla ehitamise otsus.
Muide, Taavi Veskimägi kirjutas juba alla otsuse ehitada Kiisale (?) varuelektrijaam, mis peaks hakkama Tallinna piirkonda varustama elektriga kui ülekande liinid Narva jaamadest peaksid rivist välja langema. Selle ehituse hind on 2 miljardit ning enamuse ajast hakkab see lihtsalt ootevalmina seisma. Mitu maja või autot saavad selle erasektori hanke korraldajad? Mis on selle asja võlu? Nimelt kopamehed kaevavad avaliku sektori hankeid, erasektoris ei saa esineda altkäemaksu ega korruptsiooni vaid ainult kingituste andmist või rahalist meelehead.