Võlgnik suurendab oma võlga ja maailma riigid vaatavad pealt
Poliitikud ja joodikud on sarnased. Nad valetavad ükskõik mida, et saada tagasi valitud või veel 1 pudel. See teisipäevane USA senati hääletus 74:26 võlalae tõstmise poolt oli just selline joodikute otsus. Meil on kõigil halb olla ja pohmell teeb haiget aga võtame ikka veel ühe pudeli, äkki hakkab kergem ja selline tunne kestab siis kuni 2014. aastani.
Järgmised 3 aastat toimub 2,1 triljonit eest võlgu elamine. Kui 2008. aastal oli võlgu 10 triljonit, siis praeguseks on neid 4300 miljardit rohkem (juba maikuu keskel jõuti 14,3 triljoni dollarini). Viimase kolme aastaga on juurde tulnud umbes 741 Eesti Vabariigi eelmise aasta eelarve kulud. Järgmisele presidendile jäetakse veelgi kergitatud võlakoorem, mille tagasi maksmine hakkab ilmselgelt võimatu olema, sest töökohti ei looda nii palju, et need alandaksid töötust, tarbijate kulutused on sisuliselt nullis (kasv null koma millegagi), 14 miljonit töötut on tarbimisest väljas ja majandus kasvab vaevalt või siis natuke üle protsendi (üks hiljutine sissekanne siin blogis).
Kõigi teiste riikide majanduskriisidele on järgnenud mõru ravim – eelarve kägistamine ehk kulude kärpimine. Ameerika Ühendriigid lükkasid selle 10 aastase perioodi peale. Miks nüüd IMF ei saada oma missiooni riiki ega nõua ranget eelarvepoliitikat, kasvõi defitsiidi säilitamist kui nad ei suuda praegu midagi kärpida. Huvitav küll miks nad loodavad majanduse seisundi paranemist lähemas tulevikus kui minu arvates on majanduse väljavaated kõigi näitajate osas pehmelt öeldes nigelad ja objektiivselt öelduna käib suure krahhiga venitamine. Ma ei tea, kes on see õnnetu lame duck (hädavares) president, kelle ajal saab toimuma Ameerika majanduse paratamatu kokku kukkumine (nagu NSV Liit) aga siiani on võlapiiri tõstes seda ainult edasi lükatud. Georg Bush tegi seda ja Barack Obama tegi nüüd samamoodi. Järgmise aasta presidendi valimise kampaaniale kulub ilmselt rohkem kui 1,5 miljardit dollarit (kõigi erinevate kandidaatide kulutused). Õhtuleht nimetas seda neljapäeval sünnipäeva tähistavale Obamale kingituse tegemiseks, sest laseb tal rahulikult ametiaja lõpetada.
Alati jääb võimalus dollareid juurde trükkida (inflatsioon!), paisata neid käibele välisriikides (Iraaki veeti raha lennukite ja kaubaalustega) ja nautida võimalust, et impeerium elatub paberi trükkimisest (paberraha) ja teiste riikide ning rahvaste reaalsete varade tarbimisest. Ma ei tea väga täpselt Rooma impeeriumi lõpu kõiki põhjuseid aga mulle on meelde jäänud, et ka nende eliit armastas üleliia kulutada elustiilile ja sõdadele ning riigikassa ei kandnud seda välja. Nende õnnetuseks ei olnud siis veel leiutatud paberraha ja kulude eest tuli tasuda kullas, hõbedas või muust metallist müntides. Ameerika ei pea metallide hulga üle muretsema, sest tänapäeval usutakse paberit ja Eestis on isegi üks ennast teadlaseks nimetav Raul (Eamets), kes tegi ettepaneku üle minna täielikult elektroonilisele rahale (kõigi inimeste raha oleks pangakonto kaudu riigile teada) ja viimase mõttena arutleb Soome eeskujul 1 ja 2 sendiste ärakaotamist. Seda siis 7 kuud pärast nende käibele tulekut. Polegi vist paremat näidet kui see viimane, mis iseloomustaks reformikate viimast saavutust eurot või õigemini selle negatiivseid tagajärgi. Kui inimesed oleks ette teadnud, et arveldama hakatakse 78,2 krooni sendi täpsusega, siis nad ilmselgelt ei oleks selle partei programmi eest hääletanud. Kroonide kehtivuse ajal polnud ka jutte, et kaotame käibelt 10, 20 ja 50 sendised. Ma arvan, et see Raul on teadlik provokaator ja tähelepanu häirija, sest mingit ratsionaalset põhjendust sellisele ettepanekule ei ole.
Lõpetuseks peab üle kordama, et taoline võlglase pankroti vältimine läbi uute võlgade tegemise on võimalik ainult siis kui omad võimalust käibele paisata maailmas reservidena kasutatavat valuutat. Ilmselt ükski maailma riikide keskpankadest ei tunneks selle üle rõõmu kui USA otsustaks näiteks vahetada välja käibel olevad dollarid ja tunnistaks ainult siseriiklikke rahasid. Mul on meeles, et NSV Liidus kadusid käibelt 100-rublased, mis asendati paari päeva jooksul uue kujundusega rahadega. See oli alatu viis võtta raha hoidnud inimestelt see ära, andes vastu nõrgema ostujõuga ja uue kujundusega rahasid või siis öeldes, et need paberrahad enam ei kehtigi ja võite nendega oma seinu tapeetida.