Laupäev ja pühapäev on keskpankade jaoks töised

Tavalised tööinimesed puhkavad laupäeval ja pühapäeval aga mitte keskpanga juhid, sest nende jaoks on see parim aeg otsuste tegemiseks ja nende avalikustamiseks enne esmaspäeval börside avanemist. Seda tehti USA-s Greenspani aegadel ja tehakse ka nüüd ECB-s.

YLE annab teada erakorralisest telefoni teel toimuvast nõupidamisest, mis arutab täna Itaalia võlakirjadega tekkinud olukorda ja selle võimalikke lahendusi. Kaalumisel on ECB poolt võlakirjade ostmine ja sellega seoses Itaalialt veelgi kindlama kärpimise läbiviimine. Samas leidub ka hääli taolise sekkumise vastu. Itaalia laenude intressid jõudsid 6 protsendini, mis üldise arvamuse kohaselt on piiriks, mille ületamisel riigil läheb tagasi maksmine keeruliseks ja võib tekkida vajadus täiendava finantseerimise järele. Seda teadvad finantsturud ongi spekuleerinud Itaalia ja ka Hispaania vastu, et ajada neid sarnasele karile kui sattusid Kreeka, Iirimaa ja Portugal. Kõik need eelnevalt nimetatud riigid laenavad rahvusvaheliselt turul ja kui need otsustavad, et mingi riik on liiga palju laenanud või liialt riskantne, siis nad tõstavadki intresse. Seda tehes jõutakse ühel hetkel olukorda, kus riik ei suudagi enam kasvanud intressidega laenu tagasi maksta ja vajab Kreeka sarnaselt kahte päästeplaani.

Peterburis töötav pankur Indrek Neivelt on riikide võlakriisile toonud 4 võimalikku lahendust : http://www.indrekneivelt.eu/2011/08/05/neli-voimalikku-lahendust-euroopa-volakriisile/

1. võlakoormaga riik kärbib kuni tasakaalus eelarveni jõudmiseni.

Näiteks Itaalia teeb seda praegu ja viib oma eelarve tasakaalu juba 2013. aastaks varem kavandatud 2014. aasta asemel.

2. Võimu tsentraliseerimine ehk liikumine Euroopa Ühendriikide suunas.

Selleks pole piisavalt aega (võlakriis levib kiiremini) ega ka ilmselt poliitilist tahet kui vaadata seniseid erimeelsusi suurte-väikeste riikide vahel.

3. Inflatsioon

Mina pean ka seda kõige tõenäoliseimaks lahenduseks. Viimane mulle silma jäänud number oli 2,2% aastas aga see tõuseb kindlasti. “See oleks lühiajaliselt kõige valutum, aga samas on sellel pikaajalised mõjud. Väheneb usaldus raha ja säästmise vastu. . Kui ei ole sääste, ei saa ka investeerida.”

4. Rahaliidust lahkuvad need riigid, kes ei suuda kriteeriume täita ning allesjäänud riigid liiguvad suurema tsentraliseerimise suunas.

Mina ei kujuta taolist arengut ette, et Kreekale, Iirimaale ja Portugalile öeldakse, et peate ise vaatama oma edaspidise käekäigu eest ja oma võetud võlad mõnes teises (devalveeritud) vääringus tagasi maksma. Seda takistab ka asjaolu, et väidetavalt on Kreeka pankadest viidud teiste riikide pankadesse üle 40 miljardi euro. Loomulikult on see sealsete rikaste raha ehk nemad säilitavad oma säästud, mis on paigutatud teistesse riikidesse aga kaotajaks jäävad palgatöötajad.

Järgi jäävad variandid 1 ja 3 aga esimene neist on poliitikutele valus (protestid, streigid, häälte kaotus valimistel) ja ilmselt minnakse teise lahenduse peale, mis on vaiksem, hiilivam ja raskemini vastu seistav. Näiteks Eestis on reaalpalk langenud juba 10 kui mitte 11 kvartalit järjest. See tähendab, et hinnad tõusevad kiiremini kui palk ja inimeste elatustase ei parane. Raske on isegi seda säilitada.

Ma arvan, et siiani näeme veel poliitikute ja keskpankurite poolt probleemi eitamist. Seda proovitakse lahendada kas börside rahustamise või laenukavade ja päästeplaanidega ehk sisuliselt raha süsteemi juurde pumbates. Ma lugesin eile üle möödunud aasta maikuus kirjutatud sissekande “2010. aasta kukkumine, kogu tõde kriisist” ja kordan seal tsiteeritud Santiago Niño Becerra raamatu mõtteid:

“Prognoositud toibumine leiab aset 2009. ja 2010. aastal 2 protsendi kaupa, oli ennustatud. Olen skeptiline, sest töötuse lagi ei ole saavutatud. Mõtlen, et tegelikkus on hullem, palju hullem.”
“Oleme elanud ajal kui kõigil läks hästi. Ajal kui laenud olid tagatud, raha odav, võlad kasvavad aga kontrolli all, tarbimine kasvas, toimus elamispindade ehitamise buum. Tekkis töökohti, kuigi me ei osanud aimata nende iseloomu. Tuli suuri kasumeid, säravaid autosid baaride ja restoranide ette, reise eksootilistele maadele, kalleid mobiiltelefone, mis 2 kuu pärast vahetati uue mudeli vastu, personaalseid treenereid. Need on olnud püsivalt madalate kinnisvara laenude intresside aastad, teise kodu soetamise aastad. Aastad kui müüdi plaanide järgi ja osteti töövajaduste järgi. Aastad kui on võidud unistada.”
“Nüüd see langus (katastroof), mis algab ilmselgelt 2010. aastal, on selles mõttes vähem halb kui 1929. aasta kriis, sest selleks on osatud eelnevalt valmistuda. Kuid ühiskonnas ei moodusta perekonnad enam sellist turvavõrku kui 1920-ndalte ja 1930-ndatel, vaid hoopis vastupidi. Kuid teisest küljest praegune kriis on põhjalikum kui “Suur depressioon”, sest sellega seostub süsteemi lõppu jõudmise aste. 1929. aasta kriisis oli suunaks “rohkem anda”, kuid nüüd läheme tegutsema heaolust ümbritsetult ja suunaks on “vähem anda”[riik vähendab].”
“2011. aasta saab olema eriti raske. Sellest tuleb kogu praeguse kriisi halvim aasta kui sotsiaalsed rahutused, mässud ja erinevate ühiskonna gruppide häälekad nõudmised suurenevad.”
“See kriis, tõeline kriis, nagu seda korralikult kogeme on 2010-ndate teise poole inimestele raputav (värisema panev), halvav ja justkui märklauda tabav kuul. Sellest tuleb deflatsiooniga (raha väärtuse tugevnemine) lama (soome keeles majanduskriis, laostus, kaos). Ei midagi võrreldavat siiani kogetuga. Sellest tuleb midagi samasugust kui vaatame seda piltidelt 1930-ndate aastate suure majanduskriisi ohvriteks jäänud inimeste nägudest. Näod kui need meile midagi väljendaksid, rääkiksid ometigi 30-ndatest aastatest. Selle kriis näod väljendavad homset. Nendes väljenduvad samade inimeste näoilmed, kust paistab ehe süsteemi kriis, mis juba koputas uksele. Olukord, millest kirjutatakse ühe pealkirjaga: 2010. aasta kukkumine.”

Meenutan, et 2010. aasta maikuus sai Kreeka oma esimese abipaketi ja nüüd juulis siis teise. Vahepeal abistati veel Iirimaad ja Portugali.

Siiani peab paika, et riikide suunaks ongi kärpida ja kodanikele vähem anda. Näiteks Eesti Vabariik kaotas ära 450 kroonise(?) ranitsatoetuse ja hoidis sellega kokku 78 miljonit krooni, kuid sellega olid arvestanud kümned tuhanded toimetuleku piiril olevad perekonnad. Deflatsiooni näeme Švetsi frangi ja Jaapani jeeni tugevnemises kasvõi sellel nädalal, kus rahad võeti börsidelt välja ja vahetati dollarid nendeks valuutadeks.