Kirjandust ei loeta ja ajalehed on loetamatud

Raske öelda, kes on vaimselt raskemas olukorras, kas see, kes üldse midagi ei loe, või see, kes loeb ainult Oksaneni ersatspornot./…/

Ma ei usu seda hiilgavat statistikat, mida eestlaste taevakõrguse lugemisharjumuse kohta ette valetatakse. See, mida te loete, pole kirjandus. Need võivad olla raamatud, aga nad pole midagi väärt./…/

Lehed võivad mu poolest üht veriste kätega vabamüürlast kas või aegade lõpuni kristlaseks nimetada./…/

Kes tönkab võõrkeeli, loeb uudiseidki mujalt, Eesti on uudiste jaoks lihtsalt liiga väike ja arvamuste jaoks ei ole Eestit üldse olemaski. Ma loen Eesti lehti, aga ainult võrgust ja ainult siis, kui mõni sõber soovitab./…/

Vaimukehvikud peavad elama võimetekohast elu, tegema tööd, lahutama meelt alko ja friikartulitega ning tegema kolm korda päevas tarbimiskükke. Ega siis tikke ja kirjasõna anta laste kätte.

Sven Sildnik Õhtulehes, http://www.ohtuleht.ee/438992

Need olid minu jaoks rõhutamist väärivad kohad Õhtulehe arvamuse rubriigis ilmunud artiklist, sest tavaliselt seal nii huvitavaid tähelepanekuid ei kohta. Ilmselt autori isik oligi põhjus, miks see üleüldse seal avaldati. Mina soovitan ka seda tervet artiklit võrgust lugeda, sest paberlehege saate kaasa ka muu sisu, mis ei vääri tähelepanu. Veebis lugemise mugavus ongi selles, et saad valikuliselt viidata.

Kuulasin eile e-raamatute kohta tunni ajalist saadet Vikerraadios ja jagan ka selle kohta oma tähelepanekuid. Osaliselt seetõttu, et tegemist on paberist andmekandja kaotamisega ja raamatu digitaalseks muutmise tõttu endiselt kirjandusega. Mulle meeldivad uuendused kui näen nendes kasu. Nende e-lugerite puhul näen aga rohkem probleeme kui kasu lugejale. Näiteks erinevate tootjate erinevad seadmed, millest osad on ka must-valged ja teised sarnanevad tahvelarvutile. Samuti on minu jaoks vastumeelne mõte, et raamat muudetakse minu jaoks personaalseks, et ma ei saaks selle faile levitada. Tavalise raamatu korral see kuulub mulle kuni füüsilise kestmiseni ja ma saan seda edasi laenutada. Nende failide korral pean alati mõtlema, et äkki lähevad need levima või jään neist ilma seadme rikke või varastamise tõttu. Kui palju infot on koondunud ühte seadmesse, siis on ka sellega seonduvad ohud suuremad.

Digitaalsete raamatute projekt tundub olevat mingil määral tehnoloogilise arengu ülistamine. Ometigi on see täielik paradigma muutus ehk kuidas inimene saab infot ja haldab seda. Saates rõhutati, et failist on lihtsam teksti otsida (see on tõsi) ja sinna saab märkusi kirjutada (paberile saab ka märkmeid teha kuigi see pole raamatus ilus) kuid ometigi eeldab see tehnilist seadet. Kas te kujutaksite ette, et paberile trükitud raamatud eeldaksid ühtäkki mingit tehnilist seadet, mille omamise ja kasutamise järel saate alles seda lugema hakata? Mina küll ei kujuta taolist sõltuvust ette ja seepärast ongi paberile trükitud raamat parem kui fail, sest aatomitest koosnevat raamatut ma saan silmadega näha, kuid elekronidest faili jaoks vajan vahendavat seadet.

Sattusin just eile BBC artiklile, mille järgi personaalarvutid on mööduv ajajärk ning asemele on tulnud tahvelarvutid, nutitelefonid ja igasugused muud tehnoloogiad ja seadmed, mis on muutmas inimeste poolt info kasutamist. Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin küll, et 30 aastat tagasi esimese arvuti leiutamise juures olnud mehel ei ole õigus aga asja üle järele mõeldes näen tema jutus tõeseid tähelepanekuid. Arvuti suurus väheneb ning ta hakkab ära mahtuma kaasaskantavatesse seadmetesse. Seejuures ei mõtlema ma sülearvutit, mis ilmselt on mugevam kui kastiga arvuti aga pigem vahepealne etapp, et liikuda statsionaarselt paigutatud arvutist (juhtmega elekter ja võrk) liikumisvabadust andva seadmeni (akutoide ja võrk läbi raadiolainete).

Tehniliselt on võimalik paberist raamat asendada elektroonilise seadmega aga lahendada tuleb lugejate harjumuste muutmise probleem ning sisu konverteerimise küsimused. See uus tehnoloogia tähendab kas täiesti uute teoste loomist praeguste e-raamatute standardite järgi, mis võivad 5 aasta pärast juba olla vananenud (näiteks kunagine DRM tehnoloogia, DVD seadmed regiooni kaupa) või siis varasemate paberil ilmunud raamatute muutmist digitaalses formaadis kättesaadavaks. Ilmselt tehakse mõlemat. Määravaks saab nüüd lugejate ostujõud, et kas nad soetavad omale eraldi seadme e-raamatute lugemiseks, mille hind on umbes 30 e-raamatu hind või jäävad varasema raamatute kaupa ostmise juurde. Arengut on raske ette näha, sest sellega võib minna nagu näiteks piiparitega, mis olid ka sajandivahetuse paiku veel kasutusel aga praeguseks on täiesti unustatud.

Igal juhul on määravaks teksti sisu ja alles selle järel tuleb vorm paberi või elektroonilise andmekandjana. Lugeja ostab ikkagi teksti, mitte paberit tule tegemiseks või seadet sõprade ees eputamiseks. Muidugi on ka mingi osa neid, kes vaimustuvad kõigist tehnoloogilistest uuendustest ja jutustavad revolutsiooni aga määravaks saab ikkagi mass, mis tuleb kaasa (lauatelefoni asemel mobiiltelefon) või jääb oma seniste andmekandjate juurde (paberil ajalehe lugemine, arvutioskuste puudumise tõttu ka arvuti puudumine).

Minul pole tahvelarvutit ega nutitelefoni või e-lugerit ja saan oma vajalikud tegemised tehtud ka personaalarvutiga. Ma jälgin arenguid ja ootan ära seadmete uute põlvkondade tuleku, milles on vead ning puudused asendatud. Pean kõige tõenäolisemaks, et inimeste kasutatavad seadmed muutuvad aina erinevamateks ja neist moodustuvad oma tarbijagrupid, kes üle platvormide väga ei suhtle. Näiteks on Apple fännid, Linuxi huvilised ja mass Windowsi kasutajaid. Ilmselt samasugune lahknevus hakkab toimuma ka mobiilsete seadmete osas, kus sülearvuti, tahvelarvuti ja nutitelefon täidavad inimese vajadust info järele. Kapitalism ainult võidab sellest, sest uute seadmetega saab tekitada tarbimist, käivet ja kasumit. Muidugi väheneb loodusvarade hulk aga selle peale ei mõelda. Raadiosaates isegi väideti, et e-lugeri kasutamine aitab vähendada metsade raiumist ning sellest paberi valmistamist. Samas jäetakse ütlemata, et elektrooniliste seadmete valmistamiseks tuleb ilmselt kaevandada tonnide jagu maad, et sealt välja sõeluda vajalikud metallid. Kui puud ja paber on taastuvad allikad, siis plastikust arvutid kasutavad ammenduvat hulka metalle ja naftat. See pole siinkohal poliitiliselt korrektne väljend aga tõsiasjana tasuks siiski meeles pidada, et planeet Maa loodusvarad ei kannataks välja euroopalikul tasemel tarbiva Hiina keskklassi tekkimist. Mõelge ise, mitusada miljonit autot, külmikut, televiisorit, arvutit, pesumasinat, röstrit, tolmuimejat või ükskõik mis muud seadet (tahvelarvutit, nutitelefoni, e-lugerit) läheks selleks vaja. Muidugi on hiinlased ostnud maailma erinevatelt kontinentidelt kokku maavarasid ja pingutavad oma elatustaseme tõstmiseks aga see on ikkagi justkui teise Ameerika jagu tarbijate lisandumine.

Tulevaste põlvkondade jaoks on ikkagi kasulikum jääda võimalikult väikse arvu seadmete juurde, kasutada neid võimalikult pikka aega ja pigem taastuvatest allikatest pärinevaid tooteid (paberist raamatud).