Soosikud saavad valitud
Vaatasin eile ETV debatti Toomas Hendrik Ilvese ja Indrek Tarandi ning 3 ajakirjaniku vahel. Mulle piisas esimesest poolest tunnist, et saada aru Tarandi paremusest. Samas olen ma valimisõiguseta ja minu arvamusest ei sõltuks midagi. Mulle meenub, et viimati tehti sedavõrd väikse vaatajaskonnaga saadet 2006. aastal. Loomulikult viitan asjaolule, et selle eilse 2 tunnise saate sihtgrupiks (auditooriumiks) oli 101 parlamendi liiget. Ülejäänud tuhanded polnud isegi mitte statistid, vaid lihtsalt aia tagant piilujad.
Mõtlesin täna hommikul, et kas THI jätkamine oleks tõesti võimatult halb ja jõudsin järeldusele, et möödunud viisaastak polnud sugugi kõige lootusetum. Tema mask langes ja paljastus JOKK korruptsioon Ärma talus. Samuti asjaolu, et tal pole suuremeelsust ega kaastunnet. Seda näitas kapogat´i juhtumi järel tehtud avaldused. Isegi oma vaenlase vastu tuleks kaastunnet väljendada, sest tema olemasolu teebki sind selleks, kes sa oled – tipppoliitikuks.
Esmaspäeval on üsnagi tõenäoline Riigikogus THI tagasi ametisse nimetamine, sest nii on parteide vahel kokku lepitud ja saadikute sekka on praeguseks jäänud ainult väljatreenitud isendid. Arnold Rüütel polnud minu vaatepunktist nähtuna esimese Eesti jaoks vastuvõetav aga õnneks on THI saanud antipaatseks ka märgatavale osale teisele Eestile. Minu vaatepunktist ja järgnevat viisaastakut arvestades oleks kindlasti vastuvõetav THI jätkamine oma senises ametis, sest tema kohta on juba praegu väga palju võimalik kirjutada.
Mis puudutab Tarandit, siis tema on samavõrd ettearvamatu kui keeristorm. Võib tekkida tühjalt kohalt, liikuda ennustamatus suunas ja lõpuks tappa valimatult. Talle ei valmista raskust anda tuld ka oma kandidatuuri ülesse seadjate pihta, nagu ta oleks omaette sfääris, kõrgemal kõigest poliitilisest. Vähetähtis pole ka asjaolu, et tema lahkumine Brüsselist tähendaks Keskerakonnale 3. kohta Brüsselisse. Ilvese pooldajad võivad olla kindlad, et nende erakondade pihta president kritiseerivaid sõnu ei lausu aga Tarandilt võivad kõik oodata kriitikat. Kuidas ta kujutaks ette Eesti poliitikat ilma parteideta, mille hulgas pole talle ühtegi meelepärast?