Ainult üks vapustus eraldas maailma suurest kriisist
Aprillis ütles IMF-i juht Dominique Strauss-Kahn maailma majanduse olukorra kohta: “It’s probably too much to say that it’s a jobless recovery, but it’s certainly a recovery with not enough jobs.” Tõlge: Oleks liialdus öelda, et see on töökohtadeta taastumine aga kindlasti on see taastumine ebapiisava arvu töökohtadega. Maailmapanga juht Robert Zoellick väitis, et “oleme ühe vapustuse kaugusel täiemahulisest kriisist”. http://www.bbc.co.uk/news/business-13108166
Praeguseks on möödunud ligemale 5 kuud ja võib öelda, et mõlemal mehel oli õigus arengusuuna suhtes. Oleme tagasi 2008. aasta keerulistes aegades kui riigid ei suuda enam inimesi meelitada tarbima, sest nad ise peavad omaenda kulutuste tasumiseks maksma järjest kõrgemat laenuintressi, mille tulemuseks on tarbijate usalduse (optimismi) vähenemine ja vähese rahaga hoolikam ümberkäimine.
Hindade tõusu võib vaadelda nii kaupmeeste ahnusena, et nad tõstavad hindu (riigid makse) või siis hoopis raha ostujõu vähenemisena (inflatsiooni tõttu). Mina eelistan seda teist selgitust. Ometigi on nii ostujõu vähenemine kui tõusvad hinnad sellised asjad, mis panevad inimeste ostudele piiri. Nüüd peab ka hakkama mõtlema, et kas tal on ühte või teist toodet vaja ja milliseid peaks ta esmajärjekorras ostma. Headel aegadel oma toodangut planeerinud firmad võivad nüüd sattuda olukorda, kus neil polegi enam nii palju ostjaid. Nende püsikulud on tõenäoliselt jäänud samaks või pigem tõusnud nagu ka toorainete hinnad. Tulemuseks on vähenevale arvule klientidele aina tõusva omahinnaga toodete müük. Selle laiemaks tulemuseks on aga majanduskasvu pidurdumine ehk tarbimine ja tootmine jääb eelnevate aastate tasemele. Majanduses võib seisakut pidada ka kriisiks, sest millestki tuleb tehtud investeeringud ja võetud laenud tagasi maksta.
Mis võis olla see üks vapustus, millest rääkis Maailmapanga juht? Minu pakkumine oleks 2. augusti USA otsus kergitada võlalage ja sellele järgnenud 5. augusti reitinguagentuuri Standard&Poor otsus alandada USA võlakirjade reitingut AA+ peale (varasemalt AAA-lt). Nutikamad investorid said aru, et USA stimuleerib oma majandust lihtsalt raha juurde trükkimise ja käibele laskmisega ehk tasub oma kulusid ilma samas mahus sissetulekuid omamata. Samuti ka seda, et 3 reitinguagentuuri võivad USA-s asuda aga ka nemad ei saa jääda patriootidena fundamentaalseid numbreid eirama ja peavad ühekorra hakkama sama mõõdulindiga hindama nii kodumaa kui välisriikide kohustusi.
Siiani olid kergelt saadavad laenud peamiseks kütuseks, mis panid riikide majandused tõusvates tuurides tööle. Praeguseks on uute laenude andmine alanenud ja isegi vajadus nende järele langenud. Pankade probleemiks on hoopis headel aegadel tehtud äriplaanide järgi antud laenude tagasi saamine või tagatiseks olevate varade väärtus. Üsna palju sellest on võetud riikide keskpankade poolt üle ja välditud suurte erapankade pankrotistumist aga see on kõigest mäng ajale. Keskpank võib küll turud rahaga üle ujutada aga ta ei saa inimestes tekitada tarbimiseks eufooriat kui riigis on nõrk tööhõive.
Ilmselt praegu on veel enneaegne öelda, mis sai viimase paari aasta tõusu lõpetajaks ja allapoole suunduva trendi käivitajaks aga võlakriis USA-s ja Euroopas (Kreeka, Portugal, Iirimaa) on selle võimalike põhjustajatena esikohal.