Kui Eestil läheb hästi, siis miks me vallandame päästetöötajaid?
Peaminister kelkis esmaspäeval Terevisioonis, et Eesti majandus kasvab üle 8% kvartalis. Ta jättis ütlemata, et ka inflatsioon (hinnatõus) on üle 5,3% kvartalis. Nüüd lugesin Virumaa Teatajast, et raha puudumisest suleti Avinurme päästekomando. 7 päästetöötaja seast said 3 rakendust teistes komandodes ja 4 lasid ennast koondada. Seejuures oodatakse vabatahtlike päästekomandode tekkimist. Miks arvab riik, et MTÜ täidab sama tööd paremini kui palgaline töötaja? Kas tõesti jätkatakse Eesti riigi lammutamist, et ka pääste teenust (õnnetuste likvideerimine, tulekahju kustutamine) hakata ühel hetkel sisse ostma erafirmadelt?
Ma mäletan seda perioodi kui meedia oli täis üleskutseid naabrivalve piirkondade loomisele. Need olid aastad kui politseid reformiti. Samas kasvas kuritegevus ja sellele vastusena loodigi siis naabrivalve. Inimesed võtsid oma varanduse kaitsmise enda kätte. Omal ajal nimetasin seda ka legaliseeritud nuhkimiseks naabrite järele, et uudishimulikud tädikesed saaksid oma nina toppida naabrite tegevusse ettekäändel, et valvavad naabruskonna üle. Nüüd olen hakanud paremini mõistma taolist päästeteenistuse lammutamist. Eesmärk on vabatahtlike põhjal välja kujundada tulu taotlevad ühingud ja lasta inimestel hakata ostma tulekahju vastu kindlustust. Nagu Ameerikas, kus pidid maksma tuletõrjele raha ja vastutasuks said majale kinnitamiseks märgi. Kui sellist märki ei olnud, siis päästjad võisid tulla kohale aga kustutama ei hakanud. Sa polnud selle teenuse eest maksnud. Isegi siis kui olid märgi eest maksnud mõnele teisele komandole, mis polnud veel kohale jõudnud, võisid oma kodu põlemist edasi vaadata.
Eesti liigub samasuguse turumajanduse poole, kus Eesti riigi küljest lammutatakse kasumit mitte tootvad elualad. Kõrgharidus on juba erastatud (riiklik tellimus ülikoolidele), meditsiiniga on asi poolepeal ehk riiklik süsteem on probleemne ja patsiente harjutatakse teenuse eest maksma, sotsiaalhoolekanne on sisuliselt erafirmade kätes (hoolde- ja vanadekodud). Isegi korrakaitse teenusest on märgatav osa erastatud turvafirmadele, sest politseid on vähe, nad tegelevad ka vähetähtsate asjade fikseerimisega.
Irooniline on selle asja juures just asjaolu, et päästjad on juba aastaid olnud alamakstud ja alamehitatud aga poliitilise eliidi võimul oleva osa meelest läheb meie riigil aina paremini. Minu jaoks on päästjad, õpetajad ja meditsiinitöötajad selleks indikaatoriks, mille järgi hinnata riigi majanduslikku olukorda. Praeguste märkide järgi (esmaspäevane õpetajate pikett) võib kindlalt järeldada, et majanduskriis kestab edasi. Seda praegust asja võiks kommenteerida reformikas Mati Raidma, kes sai Riigikogu palgale. Mul on tunne, et praeguseks päevaks on ta oma mehed juba unustanud ega huvitu päästjate tegemistest.