Edasimees ja Hiina Rahvavabariigi ajaleht
Minu jaoks on täiesti mõistetamatu see kära, mis tekkis reedese ajalehe Postimees vahel ilmunud reklaamlehest, mille oli tellinud ja koostanud Hiina saatkond ning mis valgustas lugejaid selle riigi seisukohtadest. Meedias võtsid sellel teemal sõna konservatiivsed IRL-i poliitikud, järelikult nägid nad võimalust kommunismiga võidelda. Kanal2 saates “Reporter” olid Andres Herkel(Riigikogu IRL) ja Sven Grünberg. Mõlemad üritasid vaatajaid ja lugejaid hoiatada, et selle vahelehe sisusse tuleks suhtuda eelarvamusega. Oodata sealt kallutatud infot, vaktsineerida ennast hiinlaste seisukohtade vastu.
Meil on ütlus, et igal nööril on 2 otsa. Samamoodi on ka Tiibeti sündmuste kohta 2 tõde. Meil on valdavaks saanud Ameerikale pugev tõlgendus, et Tiibet võitles Hiina vastu ja järelikult peaksime teda toetama. Esmalt tuleks aga küsida, kas Tiibet oli üldse meie tõekspidamisi jagav ühiskond ja seetõttu õigustamist vajav. Ajaloolaste vastus on pigem eitav, sest Tiibet oli möödunud sajandi alguses kõike muud kui demokraatlik. See oli vaene ja feodaalne ühiskond, kus mungad jagasid karistusi ja kasutasid tööorje. Selle tõttu on pigem tõene, et viimase 60 aastaga on elu Tiibetis paremaks läinud. Inimesi ei piinata enam pöidlakruvidega ja riiki on toodud läänelikku kultuuri. Kasvõi läbi ehitatud raudteede ja lennuväljade (link Hiina kodulehele, mis räägib Tiibeti minevikust ja olevikust 2009 aastal). Omaette küsimus on muidugi hiinlaste motiivid, millest lähtudes nad on moderniseerinud ühiskonda. Need ei ole õilsad, isegi mina möönan seda aga tavaline tiibetlane elab kindlasti paremini kui neil oleks läinud iseseisvuse ajal.
Tiibeti ja Eesti okupeerimise võrdlus on võhiklik. 1939. aastal oli Eesti naistel valimisõigus (alates 1920. aastast kui ma ei eksi) aga puudus sõnavabadus. Eesti eliit oli koondunud president Konstantin Pätsi ümber, kes oli moodustanud omamoodi isikukultuse, isegi propagandaminister oli olemas. Inimestel puudus võimalus valida erinevaid ideid kandvate poliitikute poolt, sest vapsid ja kommunistid oli ära keelatud. Tiibet polnud ilmselt valimisteni veel jõudnudki, sest feodaalne ühiskond ei vaja seda oma võimu legitimeerimiseks.
Delfis kirjutas ka IRL-i liige Juku-Kalle Raid, et see Hiina reklaamleht oli väga paha-paha ja tema nüüd peab väikest sõda selle avaldanud ajalehe Postimees vastu. Tal on selleks õigus, las valib omale meeldivaid ja ebameeldivaid riike. Minu loomuses oleks ka nõrgemate ja allasurutute poolele asuda aga olles mõnevõrra tuttav Euroopa valgustusaja järgsete saavutustega, ei hakka mina sellest madalama arengutasemega ühiskonna pärast muretsema. Tänu Hiinale saab Tiibet üleüldse kaasaja mõistes tänapäevaseks.
Eesti meediamaastikul käib nüüd lahing Postimehe vastu, mida ründavad Delfi ja Kanal2, mis on tuntud laarikute seisukohtade väljendajatena. Mina näen siin ka veebis toimuva konkurentsi mõjusid. Nimelt sellel nädalal saatis delfikas Rain Kooli avaliku delegrammi Postimehele, milles väljendas nördimust nende väidete üle veebis möödumisest. Siiani on Delfi väide olnud, et nemad on internetis esikohal ja sellel põhjusel on reklaamijad neid ka eelistanud.
Järelikult oli Hiina teemalehe ilmumine pigem ettekääne, et veebis peetava konkurentsi tõttu kritiseerida ja õõnestada Postimeest. Vaatasin ka TV3 uudiseid, mis reedel ja laupäeval sellest teemast ei rääkinud. Mis puudutab pealkirja, siis Postimees oli enne ajaloolise nimetuse taastamist Tartus ilmuv ajaleht Edasi, sealt ka nimetus – Edasimees.