Roheliste kandidaatidest toetas vaid 18% erakonda annetusega

Vaatasin erakonna Eestimaa Rohelised aruandeid ja panin tähele, et 6. märtsi Riigikogu valimistel osales 122 kandidaati aga ainult 18 protsenti ehk 22 inimest tegi ka erakonnale annetuse. Ülejäänud 100 inimest lasid enda eest ära maksta 556 euro suuruse kautsjoni aga ei panustanud tagasi ühtegi eurot. Näiteks Kaarel Tarand annetas 80 eurot ja Artur Talvik 26 eurot. Minu ringkonnas kandideers Allan Jaakus, kes toetas oma parteid 10 euroga.

Märtsis kogus Jaakus kogu Lääne-Virumaa peale 229 häält ja see oli selgelt ebapiisav. Ma ei hakanud välja otsima neid eurosid, mis kandidaadid on oma isiklikku kampaaniasse pannud aga toon ära need 100 nime, kes ei annetanud isegi 1 senti Eestimaa Rohelistele. Kui nad ei pea oma erakonda toetuse vääriliseks, siis miks peaks valija toetama neid valimiskasti hääle andmisega?

AARE VARIK
AGU KIVIMÄGI *
AHTO NEIDEK
AIN KUNINGAS
AINO VÄRBU
ALIINE LOTMAN
ALLAN TALU
ALVI RAND
ANDRE ZAHHAROV
ANDRES KITTUS
ANDRES ROOSI
ANDRES SUV
ANNELI ÄRMPALU-IDVAND
ANNELY KALLO
ANTTI HUNT
ANTTI NÖPS
ANU-LII JÜRMAN
ASKO URI
EERIK-NIILES KROSS *
EERO UUSTALU
EINO-JÜRI LAARMANN *
ENN KÄISS
EPP MÄHAR
ERKO SOOPALU
ERO LIIVIK
GERBERT TSUKKER
GULNARA SIDORENKO
HEIKI VALNER *
HEIKI VILEP
INDREK HEIN
IVAR NUUT
IVAR SOONE
IVO-HANNES LEHTSALU
JAAN KIRSIPUU
JAAN SÖÖT *
JAAN VAABEL
JANA STAHL
JEFIM LVOVSKI
JEVGENI TŠIRKIN
JUHAN HARAVEE
KADRI KÕIV
KAI KÜNNIS-BERES
KAIDO KALF
KAROL AHJA
KATRIN MESILANE
KRISTINA IVATŠEVA
LEMBI-LIIS EBRE
LOONE OTS *
MAIGI KÄIGE
MAREK STRANDBERG *
MAREK VAHULA
MARET ERM
MARET MERISAAR *
MARET SANNIKOVA
MARGUS KUUSTIK
MARI-EVA AHJA
MART JÜSSI *
MART SAARSO *
MATI LEPNA
MIKK TAMMIK
MILVI ILVES
NIILO LUKKONEN
OLEV-ANDRES TINN
OTT ALEMAA
PAUL LETTENS *
PEEP MARDISTE *
PELLE NUGGIS
RAIK VÜRST
RAIVO JUURAK
RAIVO STERN
REIN KIKERPILL
RIHO KOKK
RIHO RANNIKMAA
ROMAN ANTONIS
RÄNI MEISTER
SANDOR SINIMERI
SIIRI REBANE
SILVIA LOTMAN
TAAVI NUUM
TANEL LAAN
TANEL OTS
TARMO KÕUTS *
TIINA KIRSS
TIIT HIIEMÄE
TIIT HUNT
TRIIN VEBER
TRIINU TAUL
TÕNU PLOOMPUU
URMAS ROHT
VALDUR LAHTVEE *
VALERI KLIMANOV
VEIKO POTISEPP
VELLO PARK
VLADIMIR DEFORŽ
VLADIMIR REDPAP
VLADIMIR ŠULJATIKOV
VÄINO JAAKUS
ÜLLAR LUUP *
ÜLLE KULDKEPP
ÜLO VIHMA

Märkisin tärniga(*) ära need nimed, kelle kohta olin varem midagi kuulnud või näinud. Neid oli 15 inimest. Järgi jäi veel 85 inimest, kellest mina polnud midagi kuulnud. Ometigi olen ma kindlasti üle keskmise informeeritud valija, sest olen Eesti poliitika ja valimistega vastu huvi tundnud terve viimase kümnendi. Olen lähedalt näinud ära 5 valimised ja referendumi ning tavalise kodanikuna jälginud veel 3 valimisi, ühtedel isegi kandideerinud üksikisikuna. Muidugi pole ma roheliste tegemisi sügavamalt jälginud aga keskmine valija ei huvitu kindlasti sellel määral poliitikast, nagu mina olen seda siiani teinud.

Ma arvan, et võin panna diagnoosi, miks erakond Eestimaa Rohelised ei saanud märtsis valituks ja selle järel on asunud vaiksele hääbumisele. Põhjuseks on tuntud nimede ja isikute puudumine ning motiveeritud poliitikute nappus. Selleks, et saada tuhandeid hääli koguvaks poliitikuks, oleks vaja olla vähemalt kord nädalas millegagi meedias. Ilma selleta ja hakates kirjutama/rääkima mõned kuud enne valimisi, jäädaksegi ainult oma paarisajast inimesest koosneva sõpruskonna häältele. Sellest ei piisa, sest poliitika on muutunud elukutseliste alaks. Sa pead tegutsema juba valimiste järgsest päevast, et kandideerida järgmistel valimistel. Seejuures ei mõtle ma arutult osalemist KOV, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel, vaid võid neist endale ühe välja valida ja siis jääda selle nimel töötama. Mina olen enda jaoks sihiks seadnud 2013. aasta kohalikud valimised. Mitte veel kandideerimise mõttes aga blogi või veebilehe kaudu nende kajastamise, et edu saadaks minu meelest mõistliku programmiga poliitikuid.

Ma olen kuulnud, et üsna mitmed seltskonnad plaanivad parteid teha. Eelmisest aastast on külmutatud olekus e-erakond (Mati Väärtnõu), varasemast Piraadipartei, Rahvaliidust eraldunud Ingvar Tsizikov(vabandan katuseta tähtede pärast) oma Vabade kodanikega, mingit erakonda asutas ka Taira Aasa. Sellest suvest on teada Jüri Toomepuu oma nostalgiaga 1992. aasta kordumisest, Indrek Tarandi ümber koondujad (Riisalu väidetel), IRL-i siseselt kaotajaks jäänud keskealised isamaalised mehed (Ammas, Herkel, Luukas) ja ilmselt veel mõnedki. Neil kõigil tasuks väga hoolikalt jälgida praegust roheliste vaikset hääbumist ja samuti Rahvaliidus toimuvat. Erakonna lõpp või surm näitab ära need põhjused, miks õnnestuti ühtedes asjades, näiteks Rohelised ja Rahvaliit said parlamenti aga Eesti Kristlikud Demokraadid ja veel pool tosinat parteid pole sinna jõudnud, ning miks ei suudetud seal püsida. See viimane on nii Rahvaliidu kui Roheliste puhul sama ehk kriminaliseerumine ja korruptsioon. Villu Reiljan tegi üksi sellise teo, milleks rohelistel oli vaja Kliima- ja Energiaagentuuri ning valitsusliidu eelnõude poolt hääletamist.

Minul on kurb vaadata, et Marek Strandberg pole aru saanud oma taskupartei surmast ja korraldab endiselt 25 liikmega üldkoosolekuid, mis valivad siis 30 liikmelise volikogu. Minu jaoks need numbrid ei klapi ja tahaksin teada, et miks 5 volikogu liikmeks saanud isikut ei tulnud isegi mitte kohale, kasvõi enda poolt hääletama.