Töökoha kaotanud elektrikud korraldasid iseenda “matused”
Üks päev pärast Riigikogu poolt EFSF-ile 2 miljardi eurose hiigelgarantii andmist pidasid 30 üleliigseks kuulutatud Eesti Energia elektrikku oma koondamise puhul sümboolselt matused. Sellest saab lugeda Õhtulehest ja vaadata TV3 videot.
Seal on intervjueeritud mitut töötajat, kes panustasid firmasse 5 kuni 8 aastat, ühe mehe sõnul lausa kogu oma tööliselu ning nüüd nad koondati. Nad jäid alla riigifirma korraldatud hankel teenuse osutamiseks tehtud erafirmade hindadele ja ülemustel tekkis kiusatud kulude vähendamiseks nad koondada. Ma ei tea selle hindade erinevuse suurust aga ilmselt uued töökohad neid mehi ees ei ole ootamas. Võimalik, et neile pakutakse kusagil senisest madalamat palka, sest kapitalism kasutab ära tööjõu meeleheidet. Kui oled laenu võtnud, siis on igasugune palk parem kui palga puudumine ja selle tõttu laenurahaga ostetud asjadest ilma jäämine. Muidugi on ka alternatiive, näiteks vaadata mõnda teise linna või riiki. Samas olen siin varem tsiteerinud Maailmapanga juhti, kelle kevadiste sõnade järgi tuleb 2008. aastal alanud kriisist küll taastumine aga see on ilma töökohtadeta taastumine. Selles mõttes siis, et tööhõive ei kasva, kuigi SKP võib kasvada.
Mul on väga selgelt meeles umbes 2009. aasta suvel (augustis?) ETV pealt nähtud uudislõik ühe Eesti Posti postkontori sulgemisest Ida-Virumaal. Seal korraldasid kohalikud inimesed ka postkontorile matusetalituse. Kohal oli puhkpilliorkester (külamehed, nagu matustel ikka), kadunukese jaoks oli kirst ja tellitud oli ka plaat postkontori avamise ja sulgemise daatumitega. Kohalikud inimesed olid ka matuselistena riietunud, ühel naisel oli isegi must loor (silmadeni).
Elektrikud selliste detailideni ei läinud, neil olid lihtsalt mustad lindid autode külge sidumiseks. Samuti eksisid nad signaali andes matuste kombestiku vastu, sest neid korraldatakse minuteada vaikuses (pulmad on signaalitamine). Nendega hüvasti jätjad olid tavalised kaastöötajaid, mitte juhtkond. Selles väljendubki eestlaste iseloom, et niikaua kui minu töökohta ei ähvardata, ma ei lähe protestima ega proovi olukorda muuta.
Ma ei oleks üllatunud kui juba mõne aasta pärast selguks, et Eesti Energia maksab sarnaste teenuste eest ligilähedast hinda sellele, mis ta maksis oma töötajatele palkadena.
Lõpetuseks jääb ka küsimus, et mis on riigifirma eesmärk. Kas olla turul efektiivne läbi kulude kokkuhoiu(koondamise) või aidata säilitada riigis tööhõivet? Minu arvates ei ole kärpimine kriisist väljumise lahendus, sest see toob kaasa tarbimise alanemise, sellele reageerivad hinnad tõusuga (mida väiksem kogus, seda kõrgem ühiku hind) ja konkurentsivõime kaotus ongi käes.