Euro päästmine vajab juba 1,3 triljonit eurot ehk 1300 miljardit eurot
Pühapäeval toimub taaskord Euroopa suuremate riikide juhtide kohtumine, et arutada ühise rahaprojekti päästmist. Vaatasin eile Bloombergi teleuudiseid. Seal all jooksis kiri, et euro päästmise fondi mahtu tahetakse suurendada 1300 miljardi ehk 1,3 triljoni euroni. Teatavasti praegu on EFSF-i maht 440 miljardit. Peaminister Andrus Ansip jõudis selle eilsel pressikonverentsil juba kategooriliselt välistada, et päästefondi EFSF-i suurust muudetakse.
Niisugust ettepanekut ei ole valitsuste tasandil mitte keegi mitte kusagil teinud. Eesti seisukohtades on ühemõtteliselt kirjas see, et garantiimahu suurendamisega me nõus ei ole. /…/
Olen päris veendunud selles, et valdava osa eurotsooni liikmesriikide valmidus täiendavate garantiide andmiseks on praeguseks ammendunud. Ei maksa kellelgi kütta üles kuulujutte sellest, kuidas meie 2-miljardisest garantiist saab 10-miljardine garantii
Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06237179
Ühelt poolt on selline jäik ja tingimusteta eitamine mõistetav. See on tema macho käitumine. Samamoodi on ta aastaid tagasi teatanud, et ta ei kandideeri Riigikogu valimistele, sest talle meeldib olla Tartu linnapea ja mõni aasta hiljem eitas ka soovi peaministriks saada. Just see esimese reaktsioonina järgnev selge EI teeb minu jaoks asja kahtlaseks. Samuti see lause “Ei maksa kellelgi kütta üles kuulujutte.”
Ma saan ministrist aru, sest euro pidi olema see imevahend, mille abil võideti valimised ja mis pidi Eesti majanduskriisist jäädavalt välja tooma, sest meie kaubanduspartnerite tõttu oleme nüüd Euroopas konkurentsivõimelisemad ja siia tuleb nüüd ka investeeringuid, see tähendab ka töökohtade loomist. Tegelikult pole midagi taolist toimunud.
Teisipäeva hommikul oli YLE Puhe raadios jutt, et majanduse olukord halveneb kuni järgmise kevadeni ja ilmselt on ees ootamas Soomele suurem majanduskriis (lama) kui oli 1990ndate algul. Kõik see tulenev võlakriisist, pankade nõrkusest ja riikide suutmatusest veelgi suuremat hulka võlgu taluda. Pole enam seda viimase häda päästjat, kelle kanda kõik halvad võlad jätta. 2008. aastal päästsid riigid raha põletanud panganduse, seejärel autotööstuse ja muud tootmisega tegelevad ettevõtted. Nüüd on riigid päästnud üksteist läbi võlakirjade aga ühendatud rahasüsteemi tõttu pole tulemus eriti tõenäoline. Iga päev liigub rahaturgudel 2000 miljardit dollarit väärtpaberite või toormetena. Selle summaga võrreldes on EFSF-i 440 miljardit ikkagi väike poisike.
Ma arvan, et varsti (umbes 6 kuu jooksul) kuuleme ka sellest, et Prantsusmaa ja Saksamaa on liialt palju võlgu võtnud. Siis pole enam kedagi, kes neid päästaks. Pärast panganduse kokkuvarisemist oleme tagasi seal, kust alustasime 1992. aasta rahareformi järel. Võrreldes tookordsega on halb asi aga see, et nüüd on inimestel ja juriidilistel isikutel meeletult võlgasid ja nende tagatiseks olev vara läheb ilmselt uutele omanikele (laenude andjatele). Seega on ees ootamas mastaapne omandi ümberjagamine. Midagi veelgi suuremat kui sundüürnike probleem ja Mart Laari omandireformi aluste seadus seda kinnisvaraga suutis teha. Võlad jäävad ju ebapiisava tagatise korral ka täielikult tasumata ning sellelt jäägilt arvestatakse veel ka intressi.
Valmis tasuks olla olukorra halvenemisele. Majanduskasvu puudumine ja tõusvad hinnad pigistavad tarbimist, see omakord toob kaasa uusi kärpimisi ja ühekorra võib kahanemine jõuda sellise piirini, kus intressid hakkavad hukutama muidu täiesti mõistlikke äriplaane ja laenu võtnud inimesi. Sellisena ennustan ma järgmise 3-5 aasta arenguid, sest praegu tegelevad poliitikud vaid aja juurde võitmisega, et laene tagasi maksta, mitte nende tasumiseks reaalsete varade juurde tootmisega. Täiesti võibki olla, et riigid lähevad võlakriisi puhul teadlikult inflatsiooni teed, kus võetud võlad makstakse tagasi väiksema ostujõuga rahas.