Kevad tuleb seekord äkki teisiti
Vähemalt sellel aastal on lootus, et talve järel tuleb ka muutus ning kevad tuleb teisiti kui varasematel aastatel. Praegu on veel kõikjal lund ja miski ei ennusta olukorra muutumist aga see on õhus.
Aasta tagasi toimus Araabia kevadeks nimetatud rahvaliikumine. Lääne demokraatiad on praeguseks igasugused süsteemi tasakaalu ohustavad liikumised muidugi vaigistanud ja ära likvideerinud. Möödunud nädalal aeti laiali Londoni viimane OWS (okupeerige Wall Street) laager.
Mida see tähendab Eesti jaoks? Homme möödub 1 aasta Eestis toimunud parlamendi valimistest. Praeguseks on tookordsed võitjad kaotanud minu arvates suure osa oma edumaast ja muutunud valijate jaoks isegi halvemaks kui opositsioonis olevad parteid. Sellele aitasid kaasa nii valitsusliidu osapoolte vahelised hõõrumised kui ka erakondade sisesed protsessid, eriti laarikute kontoris. Peaminister on ärplemisega suurema osa inimestest välja vihastanud. Sellel nädalal tulevad ka streigid, mis on üle pika aja vägagi tervitatav nähtus. Lisame siia juurde ACTA ja kollektiivlepingute pärast peetud massilised meeleavaldused ja tundubki, et ka Eestis on inimesed tarveunest ärkamas.
Ma võrdleksin praegust olukorda 7 aastat kestnud talveunega, kus valijad olid ansiplaste sosinatest unne suikunud ja talusid igasuguseid kannatusi (töökohtade kadumine ca 110 tuhat, palgakärped ja 3 aastat langenud reaalpalk). Nüüd on küsimus, et mida nad vabanemise järel teevad. Kas lasevad endal uuesti silmad ja kõrvad täis toppida või heidavad senised valitsejad kõrvale. Näiteks ACTA teemal on märgata, et võimul oleva partei poliitikud (Gräzin, Ojuland, Korobeinik) või opositsioonis olevad (Tarand, Ossinovski, Talvik) üritatavad teemat juhtida. Esimesed teevad seda selleks, et nende karjäärikommunist sadulast ei kukuks ja teised selleks, et saada rahulolematud ning nende hääled oma plaanide realiseerimiseks.
Kevad saab tulla teisiti ainult uute inimeste esilekerkimisega. Muutust ei tule praegu süsteemis sees olevate või sellega seotud inimeste poolt.